Tükike Varbuse ajaloost (Väljavõte arhiivdokumentidest)
 
Kuni 18. sajandi keskele kuulus Varbuse karjamõisana Väimela mõisa juurde.
1759. aastal müüs Gotthard von Müller Suur- ja Väike-Väimela mõisa koos Varbuse karjamõisaga Schulmannide perekonnale. Varbusest sai iseseisev rüütlimõis.
Sarnaselt paljude teiste Liivimaa mõisatega vahetas Varbuse 19. sajandi I poolel küll müügi, küll pantimise kaudu sagedasti omanikke.
1845. aastal ostis mõisa 23 000 hõberubla eest kreisisaadik major Alexander von Ditmar. Tema järeltulijad müüsid 1859. aastal selle 50 000 hõberubla eest edasi Paul Arthur von Sieversile.
18. mail 1887. aastal Varbuse ja Karaski mõisate senise omaniku Alexander
von Mölleri ja Harald von Samson-Himmelstjerna vahel sõlmitud ostu-müügilepingu järgi tasuti mõlema mõisa eest kokku 162 000 rubla. Sellest päevast sai nii Varbuse kui lähedal asuva Karaski mõisa omanikuks Harald von Samson-Himmelstjerna.
Samal aastal abiellus Varbuse vastne omanik preili Margarete Gaehtgens’iga.
Pere asus elama Varbuse mõisa tagasihoidlikusse ühekordsesse tellisekatusega härrastemajja.

Karaski ja Varbuse mõisa omaniku läbirääkimiste tulemusel Liivimaa Maanõunike Kolleegiumiga ehitati aastatel 1912-1913 kahe mõisa vahele 3,5 versta pikkune tee.
Harald von Samson tapeti koos vendade Bruno ja Gustaviga 1919. a jaanuari algul punase terrori käigus Tartus ja on maetud samas Jaani kalmistule. Varbuse ja Karaski mõisad jagati 1920. a maareformi käigus.
Samsonite ajal arendati mõisas aktiivselt põllumajandustootmist. 1892. a oli siin juustutööstus. Richteri aadressraamatu järgi kuulus 1909.a Varbuse mõisale 656 ha mõisa- ja 623 ha talumaad. Mõisale kuulus 90-pealine piimakari ja meierei, 40 hobust, nende hulgas nii töö, kui ka ratsa- ja veohobused.
Tuntud oli vendade Samsonite korraldatud ratsaajujahid (Parforcejagd). Harald von Samson oli jahiseltsi esimees.
Nii enne kui peale viimast ilmasõda asus Varbuse mõisa härrastemajas rahvamaja, seejärel aga raamatukogu. Hoone hävis tulekahjus aastal 1981.
Osaliselt on säilinud mõisa kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur, moonakatemaja ning 19. sajandi teisel poolel rajatud mõisa park. Kõik nimetatud objektid on arhitektuurimälestistena võetud riikliku kaitse alla.
Varbuse mõisa moonakatemaja on kasutusel elumajana.
Mõisa kärnerimaja on Tartu koorijuhi suvekodu. Temale kuuluv ait-kuivati on plaanis kohandada kooride majutuseks, et arendada Varbuse mõisast koorilaulu keskust.
Koorilaulutraditsioon Varbuse külas ja mõisas ulatub kaasaaegse ajakirjanduse teadetel 19. sajandi II poolde.

Kontsert Varbuse mõisa puiestikus 1884. a
29.juulil oli Varbuse mõisa puiestikus kontsert, laulu ja mängu edenemiseks, kohaliku sillakohtu lubaga. Mängimas ja laulmas olid Kähri-Tännassilma ja Varbuse segakoor. Mängitud ja lauldud sai üleüldse 16 tükki, nendest 6 mängutükki. Osalt sai ka mänguga ühes lauldud, nagu: Mo isamaa, mo õnn ja rõõm, Maamme ja Oh Eestimaa. Doppelkoor laulus: Meid hüab isamaa, Küll kenast kõlab ja Sugukonna polka. Neiu koor laulis: Oh Eestimaa (mis kaks korda laulda lasti) ja segakoor: Üksinda (2 kord), See isamaa laul ja Kewade laul (2 kord). Mängijad ja lauljad olivad omad tükid wäga heaste õppinud, mis ka pealtvaatajad tunnistasivad. Aga lõpel, “Keisri laulu” ajal, mis pasunakoorist sai puhutud, ajas üks pasunamees natukene vale healt sekks. - Siiski oleks soovida, et pea sarnast kontserti ehk muud dramaatika kirjandust eesti rahvale ikka etendatakse, sest et niisugused edendused tähtsaste rahva-elusse mõjuvad ja heal viisil eeskuju annavad. – J.Pw.
Sakala, 1884, 35

Varbuse laulukoorist
Võrumaalt õiendab üks kirjasaatja meie minevase aasta 50. numbris ilmunud “ph” arvamist Varbuse laulukoori kohta. Selle koori laul olla talurahva seast lauljate neidude ja noormeeste kohta väga hea ja olla ka sellepärast Võrus viimse maakonna pidu peal esimese autunnistuse saanud. Terves Võru maakonnas olla see koor suure au sees ja rahval igakord rõõm, kui jälle ta laulu kuulevad. Ka ütlevad lauljad ilusasti sõnad lauldes välja. Seda võivat just soololaulja neiu juures ütelda. Meie ei lisa selle juurde muud kui et ka meile mitu kirja on tulnud, kus selle koori laulu on kiidetud.
Valgus, 1886, 7