Matk Venemaa Kaug-Idas kolmes vaatuses

 

Tegelased:

Välek (ka Piibu-Jaanus) - Jaanus Saarepuu

Rajaleidja (ka Pikk-Jaanus) - Jaanus Reinvee

Seido San (seido- õpilane, san- härra jaapani k.)- Seido Suija

Paavo - Paavo Kongo

Eveke - Eve Kongo

Kalev - Kalev Pikaru

Tiina - Tiina Kiilaspea

Chris - Christelle Tohva

Heili - Heili Zilmer

Levo - Levo Tohva

Neeme - Neeme Koks

Kirsike - Juri Višnjakov (Turismifirma “Laime” omanik, meie vastuvõtja, endine lennuväe relvastusinsener)

Sass - Saša K (teejuht)

Kolla - Nikolai (teejuht)

Vitali - Vitali Taponenko (J-Sahhalinski Ülikooli idamaade keelte õppejõud, matkafanaatik)

Gela (Most terrible guy in Hokkaido) - osseedi päritolu Kunaširi ärimees. Lihtsalt hea inimene

Gennadi - Tretjakovo tuukrite brigadir. Ka hea inimene.

 

Sõnaseletused

Lopuhh, takjas - Kamtšatskii belokopõtnik

Toehaara - J-Sahhalinski jaapanikeelne nimetus

 

21.08.04

Päev kulub ettevalmistustele, ajame provianti kokku, külastame matkapoode. Kogu laadung veetakse Heili juurde Mustamäele. Õhtul koguneb kamp samasse kokku. Pakime kotte, sööme Anneli toodud jäätist.

 

22.08.04

06.00 – väljumine Heili juurest. Maksitakso väikebuss vajub koorma all looka, krägiseb – krogiseb, peab siiski bussijaamani vastu ja kaotab seal lõplikult liikumisvõime.

07.00 – buss Tallinn - Peterburg

11.00 – Jõhvi. Luule ja koogid

12.00 – Jaanilinna piiripunkt

Piiriületus probleemideta (10 EUR’-i piirivalvele, et ei peaks kotte bussist välja tirima),  ehk veidi üle tunni. Rõõmustav jälle üle aastate Venes olla. Esmapilgul küll muutusi ei näe. Hooned ikka samad ja sama räämas kui varemgi. Logud vene autod. Jaanilnn – Kingissepp – Piiter. Teekonnal stoppmärgiga ДПС -id (liiklusmiilitsa kontrollpunktid) . Tee ääres sõjaaegne mälestusmärk - kahur, mille toru on lilli täis topitud. Liiguvad tõrvatud katustega LIAZ - id (vene bussitööstuse igivanakesed), väljas bussijaama pingil magavad inimesed. Kingissepa linnas saadab meid pika pilguga tee äärde kivisse raiutud Saaremaa mees (Viktor Kingissepp). Asfalt küll aukudeta kuid meile juba harjumatult künklik, nii, et buss pidi vahepeal hoo täitsa maha võtma.

Kohale saime meie aja järgi u. kolmeks. Bussid saabuvad nüüd Baltiiski Avtovaksalisse, mitte sinna kuhu enne. Vaksalist lennujaama mingit liiklust korraldatud pole. Vaksali ümbrus müügiputkasid, söögikohtasid täis. Ilm super. Ligi tunnise otsimise järel saime Samarkandist pärit mikrobussijuhiga kaubale kes meid lennujaama viis. Buss sai paksult meid ja meie kotte täis topitud. Sõit maksis 1800.- rubla e. u. 800 EEK. Kui 11 hinge peale jagatuna on väga odav. Liiklus väga tihe, kihutas teiste autode vahel. Lennuki väljumiseni jäi seega (20.35) ropult aega ja mokitasime lennujaamas. Hinnad Eesti sarnased- nt. Õlu u. 20 EEK.

16.00 Pulkovo lennujaam. Korralik lennujaam.

20.35 peaks olema väljalend Peterburist

21.00 saame rattad maast lahti. Korralik  õhtusöök lennukis.

 

Levo ja Seido

 

 

23.08.04

 

3.40- Maandumine Omskis. Väike lennujaam + 6 kraadi sooja. Hingeõhk aurab. Viiakse bussiga lennujaama. Tagasi tulles ei saa lennukisse. Ootame ja külmetame trapi ees väljas. Vahemaa 2400 km.

9.30 Irkutsk + 16 kraadi sooja. Lennujaama peldik on sinine. Ronid treppi pidi lae alla, selleks et häda teha. Hädategemise abinõu saab nimeks „taevatrepp”. Peldik on täis suitsetatud. Vahemaa on 2040 km. 2,5 t lennuaega.

16.20 Habarovsk +29 kraadi sooja. Lennujaama arhitektuur meenutab Põhja-Korea sotsrealismi. Mekime kohalikku õlut. Taevatrepp eksisteerib ka siin, kuid kabiini uksed on kõrgemad – varjavad lae all kükitajat paremini. Lennukil vahetub meeskond. Tõuseme õhku Ülevalt on näha jõe delta. Lennukis söödetakse hullupööra.

18.15. Maandume Južno-Sahhalinskis. T° +27, päikeseline.

Lennujaama väravas kohtume Juri Višnjakoviga. Ühte Toyota bussi laaditakse varustus, teise istuvad inimesed. Aeroport – võõrastemaja „Moneron” raudteejaama lähedal (Južno-Sahhalinski keskuses). Juri on asjad korda ajanud – on olemas laevapiletid Južno–Kurilskisse, piiriload.

 „Moneron” on kenasti siniseks värvitud. Lauas istub võõbatud ja blondeeritud naisinimene. Võõrastemajas on terve korruse peal ca 50 inimest ning 1 WC pott meeste ja 1 pott naiste WC-s. Kolme korruse peale on 2 dušši. Kui üks inimene on ära käinud, peavad teised 0,5 t ootama, et vesi soojaks läheks. Toas on pesemiseks kraanikauss. Mugavustest on telekas. Voodi on muhklik ja kräuksub hirmsasti. Tuba maksab 390 RUR inimesele, ehk u 200 EEK- u.

Õhtul külastame naabruses asuvat kohvikut. Eraldatuse eest (ruloouksega kabiin) maksame 150 RUR-i. Kogu grupp on kohal. Tellime “Parlamendi” viina ja suupisteid (kohalikke). Mingit maitseelamust küll ei saa. Portsud väikesed ja keskpärased. Uni tuleb kell 1 öösel. Ärasõit Korsakovisse on kokku lepitud järgmisel lõunal 11.30.

LEVO

 

24.08.04

Päev algab prügikonteineri kolksatusega (läbi avatud akna kostab kõik imehästi). Osa rahvast põrutab turule, osa toiduvarusid hankima, osa niisama linna peale. Õhk on soe, +25 ringis, vihma pole siin tulnud 2 nädalat. Tänavatel on vilgas liiklus. 90% autodest on Jaapani päritolu ja parempoolse rooliga. Palju on džiipe. Rahva rikkus pärineb naftast, maagaasist, punasest kalast ja Jaapani turistidest. Hinnad on kohati kõrgemad kui Eestis. Hommikusöök mis koosnes hautatud lihast, riisist mineraalveest, tomatimahlast ja lahustuvast kohvist läks maksma u 60 EEK-i. Teenindajad on kalgid ning väldivad nii silmsidet kui  ka sõbralikku small talki. Ehk siis tegelevad teenindamise asemel riiulitelt kaupade letile toimetamisega. Laialt pruugitakse käskivat kõneviisi. Inimeste elatustase on võrreldav Eestiga. Keskmine töötasu on 8000 RUR (4000 EEK). Häid töötajaid on raske leida, kuna kõik kes pisutki keelt oskavad ning viitsivad tööd teha, saavad teenistuse välisfirmades. Hea tõlk võib teenida kuni 150 USD päevas. Seetõttu on Južno-Sahhalinski idamaade keelte ja kultuuri fakulteeti suur konkurss. Välisfirmade töötajatele on ehitatud äärelinna omaette linnaosad. Vaatamata Venemaa oludes headele palkadele (sissetulekutele), on ümbrus eriti väljaspool Južno-Sahhalinskit armetu ja räämas. Lohakuse poolest paistavad silma sõjaväeosad. Korralikke asfaltkattega teid on umbes 100 km. Pool tundi taksobussi sõitu J-Sahhalinskist Korsakovi 11-le inimesele 1500 RUR. Višnjakov on meile broneerinud laevapiletid (Korsakov - Južno Kurilsk, Malokurilsk – Kurilsk - Korsakov). Sadamas ei lubata filmida (nagu ka lennujaamades). Kuid hiljem laeva dekilt saab vabalt kaamerat suristada. Paikneme 4 kohalistes kajutites. Kõikumine on mõõdukas. Temperatuur +15 kraadi. Silmapiiril sähvib äike. Laeva väljumisaeg sõiduplaani järgi oli 27.08 kell 13.00, tegelik väljumine 24.08 kell 16.15 (3 päeva varem). Müstika!        

LEVO

 

25.08.04

 

Mögafonist kuulen kiledat naisterahva häält, mulle justkui tundub, et ta räägib varem kohalejõudmises, aga kuna mu venekeele oskus on peaaegu null, siis pigistan silmad uuesti kinni. Varsti koputab Levo naiste kajuti uksele ja ütleb, et asjad kokku, tunni pärast s.o. kell 11.00 jõuame juba kohale. Kuna kõik arvasid et tegemist on naljaga (teadaolevalt pidi laev kohale jõudma kell 15.00), siis keerasime teise külje. Siiski tekkis mingi arutelu, kas oli nali või mitte. Lõpuks tõusime. Duši all käimine oli kole, seal kus mina käisin ei olnud isegi lampi…. uhhh ja maas oli igasugu prahti. Ilm oli tuuline ja laev kõikus mõõdukalt. Kuna J. Kurilski sadam ei olnud piisavalt süvendatud, siis meie laevale tuli vastu väiksem laev, kuhu pidime ümber kolima. Selle eest taheti veel 120 RUR-i nägu. Peale atraktsioone kõikuval trepil ja pooletunnist märga sõitu jõudsime õnnelikult J.Kurilskisse. Vaatepilt oli masendav, roostes külilivajunud laevavrakid,  majad olid lagunenud ja räämas. Sadamas võttis meid vastu lühike ja tüsedusele kalduv migratsiooniametnik, kellega meil tuli “asju” (loe: sissekirjutus, templid, allkirjad jne.) hakata ajama. Esimene fotosessioon sadamas, kotid selga ja ülesmäge rühkima, et migratsiooniametniku kontor üles leida. Ei tea kust kargas vahepeal välja meie võõrustaja Šaša, ta ju ei teadnud et laev üks päev varem  kohale  jõuab, seepärast ka see väike hilinemine. Vahepeal läks ilm vihmaseks ja Pikk Jaanus otsis meile varjupaiga ühe toidupoe kaubalaadimise ukse juures, kus meil oli hea oma kotte ümber pakkida ja sebida. Seda rõõmu meil kaua ei olnud, kuna saabus kaubaauto. Seejärel tutvusime kohalike hindadega ja kaubavalikuga. Kuna vihm ei vaibunud ja tuul läks üha tugevamaks kolisime kõrvaloleva maja esimese korruse koridori. Hiljem selgus, et tegemist on kohaliku maksuametiga. Seal lõime süüdimatult oma laagri püsti, järgnes kosutav õllejoomine ja tutvumine kohalike elanikega s.t. nemad tutvusid meiega: (kes me oleme, kust me tuleme, mida siin teeme jne.). Agaramad matkajad läksid linnaga ja vaatamisväärsustega tutvust tegema. Peale mitmetunnist ootamist saabus tagasi Levo ja Saša, millele järgnes kõmpimine Saša juurde, kelle kuuri me ekspluateerisime kogu saarel viibimise aja. See oli hea koht üleliigsete matkaasjade hoidmiseks. Sealt järgnes matk ookeani äärde mööda järsakut alla, kohalikule prügimäele, mis sai meile armsaks koduks mitmeks ööks. Sealt algas pihta meie seiklusrikas geoloogi elu.

Lehmamiinide ja okastraatide vahele tegime ruumi, et telgid püsti panna. Seido ja Kalev läksid lähedalasuvasse majja veevarusid täiendama. Peale vee olid nad saanud kohalikult kalakaitseinspektorilt ka maitsva kala kostiks kaasa ja veel soojad kotletid hambusse. Peale õhtusööki võeti lauluviisid üles. Eks need kostusid veel poole ööni võidu ookeani mühinaga. Tegelikult oli asi selles, et üritati hoida lõket kuni hommikuni, aga ….….

HEILI

 

 

26.08.04

Päeva alustasin veidi enne kella kaheksat. Öösel oli veidi sadanud, kuid hommikul kuiv, tuuline, sooja u +16 –18 kraadi, päike vaheldus pilvisusega. Jooksin piki randa laagrist vulkaani (Tjatja) suunas, ujusin, vesi 17-18 kraadi, suured lained. Laagripaik oli heas kohas, tuulte eest varjul, külast veidi eemal. Häiris kõikjal vedelev rämps – pudelid, okastraat, metall jne., jne. Hommikusöök oli Eve ja Paavo poolt 10-e ringis. Levo käis linnas lubade küsimusi lahendamas ja naasis koos Sašaga mõne aja pärast. Tänaseks looduspargi luba ei saanud.

Täpselt kell 12 laager koos ja asume läbi linna matkama. Ilm soe, kuiv, tuuline. Pooletunnise rännaku järel ookeani äärest mööda järsakut mäest üles jõudsime Saša maja juurde. Jätame põhivarustuse siia ja valmistume matkaks. Palusime Sašalt, et ta uuriks pangast kaardiga raha väljavõtmise võimalust. Tulemus on uskumatu-  raha saab panka vaid panna, kuid välja võtta ei saa.  Levo maadleb vahepeal jällegi migratsiooniametnikega, seekord nõuti meie viisakaarte ja migratsioonikaarte. Üritame alustada ca 30 km jalgsimatka, kuid ikka tekivad takistused, kellel ununes varustus maha, kellel dokumendid. Lõpuks asume max kiirusega jalgsi rännakut ookeani äärest. Kiirus on max, kuna kardame jääda õhtul pimeda peale. Rannikul hulgaliselt roostetavaid laevavrakke. Rannikult jõudsime J-Kurilski Mendelejevi maanteele. Paremal olevast allikast tõin joogivarusid, sest ülejäänud päeval enam joogikõlblikku vett me ei pidanud kohtama. ~3 km rännakut mööda maanteed. Gorjatši Pljažile näitas 2 km. Meie panime edasi kuni keerasime vasakule Lesnaja jõe äärde. Jõgi ületatud algas tõus kuumaveeallikatest toituva elektrijaama suunas. Igav tõus mööda künklikku sihti. Kahes kohas nägime mudasse vajutatud selgeid karu jälgi. Teel tutvustati väga mürgist madalat kolmelehelist taime – ipritka. Kui puutuda tekib mõne aja möödudes palavik, lööve. Ravitakse kuumaveeallikas.

Põgus vaade väikesele elektrijaamale, kõikjal suuremõõdulist vanarauda. Edasi laskusime järsult kaldalt alla jõe äärde. Kuumavee allikad. Algas tõus mööda jõesängi. Kohati kivid siledad, kohati üliteravad, kohati sinakad, siis jälle kollased. Mahalangenud puud, astangud jne. Meie liivakivipaljandid meenutavad savised kaldad (siiski lauged ja madalad). Ilus ja huvitav tõus, kokku ~300 m. Väävlihais, suits, jõevesi muutub piimjaks – oleme fumarooliväljadel. Ümberringi muliseb ja podiseb, vesi soojast tulisem. Kahetunnine jõematk lõppes üleval platool, kus nägime jaapani kirjadega telliseid – siin olnud enne viimast ilmasõda japside väävlitehas, mille vabastajad purustasid. Rõõmsad hetked kommi, õlle, likööri, soolakala nautides, fotod. Alustame laskumist kuna õhtu pimedus kannustab. Mingil hetkel leidsime end paljalt kuumaveeallikates. No oli vast alles tunne! Maanteele jõudsime juba pimedas. Saime ka väga korraliku vihma ja kodutee tõotas katsumusi. Ootamatu kergendus tuli peatunud miniveoki juhi lahkusest – naised kabiini, mehed kasti ja poole tunniga olime linnas. Hirmus mõelda, kui oleksime pidanud marssima! Rõõmsalt poodi, Saša juurde kuuri, riided vahetatud – pimedas kottidega järsakust laagri suunas. Mäejalamilt tulime nagu jaaniussikeste rida oma otsmikulampidega alla. Pimedas laager üles, fantastiline kartulipudru, …, laulud, magama, kuna hommikul peame olema kiired uut retke alustama.

SEIDO

 

27.08.04

Järgmine päev. Kokanaadis Kalev ja Tiina. Esmakordselt sõime odrajahuputru, mis maitses hästi. Levo sai täna load kahele saarele – Iturupile ja Shikotanile ja veel 5000 rbl võrra odavamalt. Linna peal tuntakse meid tänu matkakeppidele kui “lõžniki”. Täna viib retk on oreliviledele, vene keeles stolptsatõi, kuhu on u 30 km. Retk oli pikk, kuid vaatepilt tasus vaeva. Aga teele jäi “kuradihammas” (veest väljaulatuv terav kivist trepiline moodustis). Hetkel kõik magavad ja ma kirjutan telgis mingi valguse saatel päevikut. Kurdan Heilile, et päevik tuleb kuiv, tema soovitab mulle lisada juurde omadussõnu. No ma proovin.

Aga ikkagi -  see võimas laguun kust ulatusid välja kivist oreliviled oli kaunis. Hetkel, kui ületasime laguuni paljandunud kive pidi, tekkis tõusulaine. Saime vaevalt kõik üle, kui selgus, et mõõn algab alles 21.00 õhtul. Kiirustasime tagasi kaldale. Tagasitulek maale oli põnev, ulpisime kubemeni vees. Edasine maine teekond oli kuiv kõnd. Imetlesime kaunist Vene arhitektuuri. Jälgida sai kotka jahipidamist. Edasine kiire kõnd vaheldus hääletamisega. Enamus jäi teele, kuivõrd lõpuks saabusid ka nemad õnnelikult laagrisse. Muuseas homme lubati PUHKEPÄEVA! Veel huvitab mind tänase retke pikkus, tundub, et Heili rekord.

CHRIS

 

PS! Tuleb igav, aga jaksu pole……..

 

28.08.04

Äratus 6.30, seetõttu kokanaadis Neeme ja Seido, sest need on niikuinii unetud. “Puhkepäev” osutus ca 15 km jalgsirännakuks täisvarustuses mööda kaunist rannikut, et jõuda Tjatjale lähemale.

Päev algas safariga vanal heal Vene “Uralil” mööda kõige võimatumaid ja olematuid teid, sest vahel käis sõit mööda liivaranda ja bambusaasa, kuna meie autojuht oli Most Terrible Guy in Hokkaido. Autokastis oli kiljumist ja okste eest põiklemist kõvasti, aga imeilusad vaated, mis avanesid, olid seda väärt.

Autost maha saanud algas jalgsirännak, mille käigus võis näha hästi palju kulle ja kotkaid, lisaks veel kormorane ja hülgeid. Nägime ära ka ammuoodatud vaatepildi, kuidas lõhed vees lupsu lõid. Kalameestel hakkasid käed värisema ja nad tormasid rasketest kottidest hoolimata lähima jõe äärde, kus neid üllatusena ootas looduskaitse inspektor, kes ütles, et siit jõest Te ei püüa ühtegi kala ja käskis minna edasi palju kehvema jõe äärde. Väike Jaanus sai sellest hoolimata esimese viskega priske lõhe, mis läks õhtul uhhaana käiku. Püütud kalade valmistamine jäi kõik meeste õlgadele ning seda oli naisterahva silmale kena vaadata…

Kuriili rahvusparki tulid kaasa ka Kolja ja Saša, kes olid teejuhid ja järelvaatajad. Teatud kahtlus on tekkinud nende distantsi taju suhtes, sest igale poole kulus minekuks ca tund aega nende sõnul. Osa grupi liikmeid korrutab juba kõik nende öeldud ühikud kahega…

Kuid see sai kõik andeks antud kui nad valmistasid meile imemaitsva uhhaa, nii et kõik lakkusid sõrmi.

TIINA

 

29.08.04

Uus päev. Hommikul võis magada. Ka köögi toimkond tegi seda. Üleüldine äratus ca 9.00. Et kirjutamise kord minu käes, mõni sõna minu öistest üleelamistest. Väga rahutu öö oli, st. mulle.

Pissi häda ajas öösel pimedusse, kõrval vene poiste telgis plinkis kõva häälega “karupeleti”, ookean möllas, maapind oli kaldu magamiskoha all. Kord tunnis tuli äratus. Hea uni saabus hommikul.

Üks mõte vaevas veel öösel, mis osutus ka kurvaks tõeks ja rikkus hommikuse tuju. Fileeritud ja soolatud kala ei julgenud telki võtta ja jätsin välja rohu sisse. Aga hommikul oli sellest ainult riismed järgi. Rebane!! Piibu Jaanus ja Kolja aga päästsid olukorra. Esimene 2 kala ja teine 4 kalaga. Fileerisin ja soolasin uuesti 2 kala. Hinge tegi täis see, et selle rebase söödaks läinud kala püüdis Piibu Jaanus. Fileeris ka ta ise, soolas ja maitsestas Seido, mina aga nullisin selle. Sant päev teekonnale.

12.00. Toimkonnas Chris ja Heili. Mõned tähelepanekud veel hommikust. Väike paat sõitis, meie poisid käskisid kalad ära peita. Pikk Jaanus leidis, et kõige parem moodus on kala peale istuda. Mõned minutid hiljem tuli 2 ATV. Olid enne kohal, kui märkasime. Õnneks autojuht koos kaaslasega. Teekond Tjatja jalamile 1 tund kõndi, 10 min. puhkust. Lõunasööki nagu traditsiooniliselt ei olnud (3 kord), hästi maitses värskelt fileeritud ja maitsestatud kala. Matkapäev lõppes 16.30, mäe jalamil. Siia jääme kaheks ööks. Tänase päeva teekonna pikkus 13 km. (Eile 17, üleeile 30, üleüleeile 20) Ka Paavol õnnestus 2 kalakest kätte saada. “Ausas võitluses” nagu ta ütles . Õhtusöök – pajaroog- super, koos Heili poolt samas kasvanud sibulaga. Magamaminek on 20-21 paiku. Taevas pilvine. Tulevik tõotab tulla vihmane. Mere kohal madalal on täiskuu.

KALEV

 

30.08.04

Äratus kell 7.00, et saaksime liikuma kell 8.00. Ei jõudnud, ikkagi alles 8.30. Kokanaadis Jaanused, oivaline toit ja naeratav teenindus.

Taevas pilvine, pole päikseraasugi, natuke vihmahirmu, tuul. Läksme liikvele kaasas kepid ja vihmariided ja natuke süüa. Algul suundusime ei-tea-kuhu. Tjatjat näha polnud, oli paksus udus. Saatjad ei mäletanud ka päris täpselt rada. Rassisime bambuses. Ebameeldiv värk. Venelased kinnitasid lindikesi, et vähemalt nad ise teaks kuidas tagasi saada. Üsna tüütu rassimine, meelt hoidsid üleval pihlakad ja lootus, et ehk kohtame Tjatjat. Šlakinõlvad ühtlased astumiseks. Tõus vahelduv, kohati 35 kraadi. Surnud mets meeldejääv. Midagi muud polnud, kui šlakikihist väljaulatuvad kuivanud puude ladvad. Nagu õudusfilmis.

Teerada viis üsnagi otse üles. Tunnitee kaugusel enne tippu jäi osa seltskonda mändide vahele ootele (Neeme, Chriss, Heili, Eve). Teised rühkisid otse edasi üles. Oli udune, kaugustesse ei näinud. Põhigrupp jõudis kraatriservani,  mis oli suhteliselt sile plats, paarisajameetrise läbimõõduga. Sellel platsil koonus, mis oli vulkaani uus purskekoonus. See oli 35 kraadi nõlvaga vulkaaniline kivim, raske liikuda, 2 sammu edasi, 1 samm tagasi. Poolel teel oli hukkunud helikopteri rusud, mille küljes ca 30 m nööri, see hõlbustas edasiliikumist. Roniti helikopteri sisse, fotosessioon. Nähtavus olematu, kahjuks. Siiski üheks hetkeks lõi selgemaks.

Allatulemine kiire ja otse. Väike puhkus kaasmatkajate juures, sest oli tehtud lõke. Tõus oli lõpus raske, aga meie “alpikitseke” Tiina säras endiselt. Paavo tuli alla telemark-stiilis hüpetega. Platool oldi ära 2 tundi.

Kõik liikusid koos alla, allatulemine alati kiirem! Surnud metsas suur pildistamine. Saša muutus ärevaks, sest olid värsked karujäljed. Allpool madistasime jällegi bambuses, otsisime värvilisi lindikesi. Tõmblesime siia-sinna, aga siiski leidsime kodutee. Laagrisse jõudsime kell 19.00. Palju kive taskus (Paavo). Söömine ja varajane uni.

EVE

 

31.08.04

Katsu Sa kirjeldada eilset veeuputust hommikul, kui oled ihu täis ajanud keedetud lõhepead, saia ja  juustu ning siis sellele otsa veel lusikaga küpsist nokkinud ja väljas on u 23 kraadi kuuma ning tuulevaikne. Aga ma üritan. Niisiis: “Lugu sellest, kuidas grupp Eesti turiste TAIFUUNIS teadlikult kadunuks jäi.”

Äratus oli sätitud u kl. 8 paiku. Hommikusöögist mingeid erilisi mälestusi polnud – see maitses ülihea nagu kõigil kordadel (tegelt oli see eel-eelmise õhtu õhtusöök, mille meie teise Jaanusega õhusöögiks vormistamata jätsime). Ilm oli hää, pilvealune soe ja tuulevaikne ning miski ei ennustanud miskit suurejoonelisust. Lahkusime oma “kodust” kolme kuuse alt kell 11.00. Taas ei toimunud miskit erilist – jalutuskäik mööda ookeaniranda, jalutajaid saatis hüljes, kullid, kotkad ning jäljed, mis jäetud nähtamatute karude poolt -  meie jaoks nähtamatute karude poolt. Ilmselt aga jälgis meid bambusvõsast umbes 15 karu silmapaari ja viimne kui üks neist mõtles “ käivad siin igasugused, ei lase päeval rahulikult pikutada.” Nelja-viie paiku jõudsime laagripaika, kus üle-eelmise öö veetsime. Käisime taas kalal. Seekord said kõik käe valgeks ja lõpuks jättis elu meie ablaste hammaste vahele 10 sigimistuhinas gorbuušat. Ja kalapüügi ajal see juhtuma hakkaski. Tuul muudkui keris ja keris ning vihmasadu algas. Algul ülevalt, siis juba vasakult ja paremalt ja eest ja tagant ja lõpuks ka alt. Asi läks nii julmaks, et tuli lõke rannast võssa ning telgid ilusalt kaldapealselt lirtsuvasse võssa ümber kolida. Märjaks sai kõik – alates telgi katusest, lõpetades peldikupaberiga, mida ilmselt üritati hoida kõige kindlamas kohas. Asjatult. Peale õhtusööki lõppes vihm mõneks ajaks ja siis õnnestus agaramatel ka tule paistel (mis vähemalt 6 inimese ja salapärase nr. 11 abil põlema saada õnnestus) mõned hilbud kuivatada, kuid ma siiralt usun, et ühelgi meist ei lipsanud telki siruli visates huultelt: “ oi kui mõnus” vaid pigem lihtsalt “mõnus”. Uinusin. See oli kolmas päev ilma õlleta.

JAANUS. VÄLEK (Toimetaja kommentaar, et mitte Jaanuseid sassi ajada)

 

01.09.04

Hommik tundus liiga ilus, et olla tõsi. Taifuun oli otsa saanud ja päike soojendas meie kangeid ihuliikmeid. Kuused ja põõsad kaeti riiete, telkide ja kõige muu tränaga, et oleks mõnigi kuiv asi kotti panna. Hommikusöögiks pakkus Kalev ja Tiina kolmele erineval viisil valmistatud kala: Eilne keedetud kala, hommikul keedetud kala ja kalamari, mida õgiti lausa lusikatega. Laagris lahkusime u 10.30. Liikumiskiirus oli üsna hea. Naised otsustasid hakata lõpuks tõelisteks matkajateks ja läbisid jõed koos saabastega. (selliste asjade eest saab lisapunkte). Karu me jälle ei näinud, täielik pettumus, lubati ju et 100% näeme. Tee peal kohtusime vastikute looduskaitseala inspektoritega, kes istusid põõsas ja ootasid  meid juba pikisilmi. Nad ei olnud üldsegi rahul sellega, et me seal ikka veel ringi kolasime. Nimelt olid meil load sealviibimiseks ainult 3-ks päevaks, meil läks juba 5-es päev. Eks näeb, mida meiega hiljem tehakse?! Arvan, et olime täna väga tublid, liikumiskiirus oli igastahes graafikus. Päeva teisel poolel tuul tugevnes ja saime ookeani ääres korraliku liivatormi kogeda. Silmad, nina ja kõik kohad kuhu liiv mahtus sinna ta ka puges. Matka lõpp vajus natukene ära. Saša sõnade järgi oli (išjo 5 minut), veel üks väike tõus ja langus ja siis pidime kohal olema, aga ……see lõputu tõus ja langus (“karu kuru”) veel hullem, aga läbi raskuste me jõudsime Filatovkasse. Koht, kust meie vulkaani vallutusretk alguse sai. Kokku läbisime u 25 km. Otsisin kohta, kuhu koomasse vajuda. Õnneks tuli kohe Kalevi päästev 80%-ne jook, mis pani vere soontes jälle õiget pidi voolama. Järgnes toidutagavarade kontroll, kalamehed jooksid põlvede nõtkudes loomulikult kalavarusid täiendama. Selgus, et meie autojuht Gela, kes pidi meile järele tulema, ei tulnud, ju siis oli tal tähtsamaid toimetusi. (NB! Hiljem selgus, et ta siiski tuli, aga jäi tee peal autoga mülkasse kinni.) Seega hakkasime õhtusööki  valmistama. Jalad olid all nagu makaronid ja seljavalust ei kannata isegi mitte kirjutada. Aga naeratus tuli varsti näole tagasi. Kalameestel õnnestus kamba peale 3 kala saada, piinlik lugu!!! Tulid pimedas tagasi, ju ei julgenud meile otsa vaadata kesise saagi pärast. Õhtul anti lootust, et sealt möödub üks veoauto, mis meid peale korjab, kuid ootamine oli mõttetu. Kobisime magama üsna hilja, selle eest lubati kaua magada. Tõotas tulla paksu unega öö.

HEILI

 

02.09.04

Uus päev taas ootamas, uued võimalused ja ootused. Pikema magamise lõpetasid rongad ja kukelaul. Peagi asusid katelokkidega kolistama meie teejuhid Saša ja Kolja, kes mõlemad Kurilsiki riikliku looduskaitseala Filatovka kordoni tasuta ööbimisvõimalusi kasutasid. Teejuhid otsustasid enne gruppi J-Kurilsisse jõuda, et jõe järjekordseid “propuskeid” hankida. Varsti pärast laagrist lahkumist saabus Saša tagasi teatega, et eile öösel oodatud kullaotsijate Ural võib saabuda kella 10 paiku. Kiire laagri äratamine, õhtul püütud forellide ja gorbuuša fileerimine, singi kvaliteedi kontrollnuuskimise komisjoni moodustamine, kokkavad Neeme ja Seido. Hommikusöögiks kaerahelbepudru, mis maitsestatakse “lõhnava” kuid pärast praadimist ja küüslauguga desinfitseerimist siiski söödavaks tunnustatud singiga. Lisaks…………………………………………………………………………………. Paaniliselt asjad kokku topitud asume teeäärde Uraali varitsema. Möödub tund… algab massiline jalgade palsameerimine joodiga, järgneb käsklus: “seljakotid selga”, õnneks juhtub mõistev kalastusinspektor pakkuma seljakottidele priiküüti kuumade vannideni, ca 5 km sobilik jalgsimarss, päike ilmus ja esmakordselt praktiliselt tuuleta ilmaga kõnd kuumade vannideni möödus vahejuhtumiteta. Kuumade vannide juures pesupäev, lõuna, ühine vannimõnude nautimine, mille lõpetasid ülbitsevate röövpüüdjate kohalesaabumine, kes koheselt rahvusvahelise sõpruse märgiks viina ja munajoomise võistlust algatada püüdsid. Meie hulgast munajoojaid ei leidunud, keeldusime viisakalt – privaatne olemine oli rikutud. Saabus Gela oma Uraliga, selgus ka tema päevase hilinemise põhjus – oli eelneval päeval taifuunist tingitud “teeolude” tõttu autoga rannal kinni jäänud. Jätkus teekond juba tuttavat rannajoont mööda. Järjekordset jõekest ületades tirisme sealt välja jõeületusel uppunud Toyota väikebussi. Laagrisse jäime Otradnoye küla lähistele, ……………………. Ca 700 m  saare teise osa poole väikese ojakese äärde. Ümbrus a la Pärlijõgi Venemaal.

Laagripaiga leidmist tähistasime poest kaasahaaratud joodava kraami hävitamisega, millele võeti lusikaga peale kondenspiima. Kokanaadi poolt valmistatud uhhaa tarbimisega tekkisid raskused, niivõrd laastavalt mõjus tsivilisatsiooni ……. poekese külastus. Lõkketule ees jagati lubadusi homsest puhkepäevast, pannkookidest meega ja veel muudki mida kõike ei jõudnud üles tähendada. Viimastele vapratele unetutele jutustas Neeme lõputudi lugusid Hiina muinasjutu ainetel, kuni temagi lõkketule äärde magama kukkus. Vaikset ja tähistaevaga ööd lõhestasid üksnes aeg-ajalt kostvad härdad hõiked: Neeme, Neeme,…… kus Sa oled?

JAANUS

 

 

 

 

03.09.04

Neeme! Neeme!? Neeeeeme!!?? Tule telki…… …… ?!?!

Puhkepäev vist päriselt. Keegi ei julge telgis häält teha, mine tea….

Tõeliselt uniste matkajate puhkepaik. Päike hakkas paistma laagriplatsile hilisel hommikutunnil. Pärast pisikest naeru Neeme ja Seido monoloogist varasel hommiku ööl nautisime puhkepäeva mõnusid, hüvesid. Õpetasime Chrissile kaarte mängima, viskasime viint…

PAAVO

 

03.09.04

 

Puhkepäev (mitte “puhkepäev”). Aeg teha kokkuvõte eelnenud matkaosast.

 

Päev	Lõik	Km
22.8.04	Tln.-Peterburg (buss)
22.8.04	20.35. (eesti aeg 19.35) Peterburg- J.Sahhalinsk (lennuk)
23.8.04	J.Sahhalinsk (Moneron)
24 - 25.8.04	15.15 “Igor Farhudinov” Korsakov- J.Kurilsk J. Kurilsk (formaalsused, telkimine)	3
26.8.04	J.Kurilsk- Metshnikovi fumarooliväli (Lesnaja jõgi)- J.Kurilsk.	17
27.8.04	J.Kurilsk – Stolbtšatõi- J. Kurilsk	23
28.8.04	J.Kurilsk- Kamõšovõi j. (põhja Tjatja suunas “Uraliga”) Kamõšovõi –Notška jõgi jalgsi	17
29.8.04	Notška – Rubešnõi	13
30.8.04	Rubešnõi – Tjatja tip (10,5 t) ja tagasi	22
31.8.04	Rubešnõi- Notška (taifuun)	13
1.9.04	Notška- Filatovka	25
2.9.04	Filatovka- Medvedi neem Medvedi neem-Otradnoe (autoga)	3
3.9.04	Puhkepäev
4.9.04	Otradnoe v. Golovnino (autoga lõunasse) jalgsi Kipitjaššini	6
5.9.04	Kipitjašši – ookean-tagasi	16
6.9.04	Kipitjašši- Golovnino tee J.Kurilsk	6
7.9.04	J. Kurilsk – Mendelejevo (buss)-Tretjakovo (jalgsi)	8
8.9.04	Tretjakovo – Gorjatši Pljaš- J.Kurilsk – Gorjatši Pljaš-Tretjakovo (autoga)
9.9.04	Tretjakovo – Gorjatši Pljaš- Mendelejevo lennuväli (autoga)
10.9.04	Ümberpaiknemine Kunashirilt -J.Sahhalinskisse
11.9.04	Ümberpaiknemine J.-Sahhalinskist Tšehhovi linna lähedasse matkarajooni. Medvedka oja- Poljarnaja mäejalam	6
12.9.04	Poljarnaja mägi-Denežnaja mägi	12
13.9.04	Denežnaja-Mohovoe järv	10
14.9.04	Mohovoe-Spamberg-Jakutskaja mäe jalam	10
15.9.04	Jakutskaja-Putšinka jõgi	18
16.9.04	Putšinka- Tšehhovi linn (jalgsi)- J-Sahhalinsk (autoga)	24
17.9.04	Osa grupist lendab koju. Paikneme ümber (rongiga) J-Sahhalinskist 370 km põhja- Smirnõhhi linna
18.9.04	Smirnõhhist Pervomaiski taha. Esimene päev katamaraanidel Langeri jõel	5
19.9.04	Langeri	25
20.9.04	Langeri	20
21.9.04	Sirnõhhist-J-Sahhalinskisse (rong) Tšehhovi mäe alla laagrisse
22.9.04	Tõus Tšehhovi mäele	16
23.9.04	Tšehhovi laagrist- J.-Sahhalinskisse. Ärasõidueelsed toimetused
24.9.04	J-Sahhalinsk-Peterburg (lennukiga)- Tallinn-Põlva (väikebussiga)
	Kokku jalgsi	268
	Kokku vett pidi	55
	Kokku lennukiga
	Kokku laevaga
	Kokku liinibussiga
	Kokku häälega

                                                          Levo

 

04.09.04

Jaanused kokanaadis, puder piimaga. Ilm päiksepaisteline. Neeme magas ikka väljas…. Ise hakkasime ennast teele sättima…. Ja siis tuli Tema ja päev läks omasoodu. Neemel tennised ostmata, naistel võrksukad… Uus plaan. Jalgsi Gela juurde, autoga lõunasse, Neeme present alla ja esimese kilkeni autoga ~45 km. Ja siis jalgsi keevate vete orgu. Võrratu, lummav vaatepilt ja ei ühtegi jälge enamlaste loodusarmastusest…. Peale tunnist marssimist avanes päikesepaistes maaliline org järve ja mägedega. Algas laskumine, tutvumine kohalike putukatega (osutus siristajaks). Laagripaiga otsimine ja karastav suplus kristallselges vees. Telklinnake rajati otse järve kaldale. Siia võikski jääda…..

PAAVO

 

05.09.04

Päevaplaan näeb ette jalutuskäiku Keeva Järve väävliallikate juurde ning paari kilomeetri kaugusele rannikule, et vaadata Jaapani e. Hokkaido saart.

Kuna ilm oli päikesepaisteline, siis panid mehed üksmeelselt jalga lühikesed püksid, mis sai neile hiljem saatuslikuks….. Väävliallikad haisesid kõvasti nagu arvata võiski, kuid muda mulksumist ja auru pahisemist oli tore vaadata. Nägemata jäid ootamatud kõrged pursked, ilmselt olime valel ajal, ehkki räägiti, et nii mõnigi oli seal nende pärast surma saanud.

Jalgsimatk metsas osutus lõputuks bambuses kõmpimiseks, mille käigus meeste paljad sääred armutult peksa said ja verele läksid. Kui me avastasime Ozojornaja Kordoni, siis saatsime Jaanuse luuresse, kes tuli tagasi teatega, et kordon on mehitamata ja tee on vaba. Luurata oli vaja sellepärast, et olime looduskaitsealal ilma propuskita, mille eest me ei tahtnud maksta.

Kõmpisime edasi mööda lõputut keerutavat bambusrada, kuni naised virisema hakkasid, aga viimasel hetkel hakkas rada allapoole mere poole minema. Mehed tormasid minema ja naised jäid kõrgele kaldale ootama. Jaapan paistis. Kuid mehed randa e. lõpp punkti jõudsid, tegid nad kiire supluse ja saime asuda tagasiteele. Õhtul jäime laagrisse samassse järve äärde, kuna jõudsime kohale liiga hilja, et minna laagrisse kõrgemale, et järgmine päev oleks lühem tee tagasi. Oletatavalt läbisime ca 15 km ja teel olime ca 7 tundi.

Org oli üks ilusamaid kohti siiamaani. Ümberringi on mäekesed, keskel järvekesed, pilved ujuvad taevas….

TIINA

 

06.09.04

Äratus 6.30, kuid arvatavalt äratas vali tuul meid kõiki varemalt. Ilm on soe, vahelduv pilvisus ja temp. 20 kraadi ringis. Hommikune teekond oli 2,5 tundi maanteeni. Kell 12.00 pidi järgi tulema Gela, kuid enne teda jõudis tellitud buss kohale, mis meid “külla” tagasi viib (2000 Rbl.) Teepeal teeme peatuse jõe ääres, kus kalad jões nagu kilukarbis ujuvad. Linnas vahetab Paavo kõigi valuutad pangas, kus ta 1000 rbl-ga petta saab naeratavalt pangatibilt. Samal ajal teeb Levo luuret, mis edasi saab, sest plaan on minna Iturupile. Saabus sõnum – laev, mis liigub saarte vahel ja Sahhalinski vahel on tänasest remondis kuni 12 sept.-ni. TORE! Seda juhtub ainult Venemaal. (NB! Laevaremont ei pruugi lõppeda 12.09 sest võib selguda, et mõni remondi osa on veel vaja hankida, mille tõttu remont võib edasi lükkuda). Hetkel üritab Levo osta lennukipileteid Sahhalinile – vaatame mis ja kas õnnestub. Sel ajal näitab Välek jõunumbreid, mida Paavo proovib järgi teha, kuid saapad ja sokid osutusid kaalu andma… Paavo võtab jalast saapad kui sokid kuid üritus jääb ürituseks. Ka Neeme proovib kuid tulutult. Seejärel näitab Välek järgmist harjutust, mille peale kõik mehed lõuga tõstsid. Lõpuks tõmbasid näppu Paavo ja pikk Jaanus viina peale, mille kaotas PAAVO. Ja veel kõige lõpuks suruti kätt, milles kõik olid võrdsed. Nii ilusasti lõppesid meie meeste jõu- ja ilunumbrid.

Lõpuks tuleb Levo- käes lennukipiletid Sahhalinile. Poolele grupile 10.09 ja poolele grupile 11.09-ks. Edasi järgnes pikk vaidlus, mida teha järgneva päevaga Kuriilidel. Kuid nagu alati Venemaal, saabuvad lahendused viimasel viiel minutil…

Ühine otsus oli ööbima minna armsale prügimäele ookeani äärde. Kokanaadis selgus huvitav seik – leidsime toiduvarude hulgast kalakonservi, mille sattumist sinna ei oska keegi seletada… Päeva lõpetuseks põletasime Neeme tennised, mis pidasid vastu 2 nädalat.

CHRIS

 

07.09.04

Enne kui alustan, väike sissepõige eelmisse õhtusse. Nimelt ujus minu magamisase järjekordselt ja siis ilmnesid minu tugevad küljed vingumise ja kurtmise alal. Aga oma murega olen üksi… Vabandus koos päevikuga. Teiste jaoks on see “ hell poogen” (Evel varastatud väljend) Nii nüüd hakkas mul parem.

Vihm oli järgi jäänud ja kokanaadi nõude õrnade kolinate saatel sai üles tõustud. Kell oli u 8.00. Järgnes karastav suplus. Neeme ja Seido olid valmistanud hõrgutava juustusupi. Hakkasime ennast Saša juurde minekuks sättima. Ja siis selgus, et paar pugejat tahtsid varem minna postkontorisse, et koju helistada. Täiesti korralagedus, “kati” punktid tuleb neil maha arvestada!!! Koduste kaudu muidugi selgus, et Jaapanis oli vahepeal olnud orkaan ja maavärin. Orkaan võib olla isegi riivab meie asupaika, seda on veel vara öelda….

Niisiis buss saabus kell 12, et meid lennujaama sõidutada. Äkki saab lennata, kui muidugi lennuk vahepeal ei ole remonti läinud!? Kohapeal selgus, et varasemale lennule meie bande ikkagi ei mahu. Seido seepis ühte naisametnikku ja meil õnnestus üleliigne träna lennujaama hoiule jätta. Ise suundusime uut laagripaika otsima. Tädilt saime kostiks kotitäie krevette ja veel mingit muud valged liha (grebešok). Lennujaamas kohtusime ka teiste turistidega, kes olid kuskilt Peterburi kandist. Nad olid juba meie vallutusretkest Tjatja vulkaanile kuulnud.

Jõudsime mere äärde, kus oli mingi suvilarajoon ja lisaks veel piiripunkt. Igaks juhuks otsustas Levo ja Jaanus piiripunkti külastada, et teada saada, kas me võime seal ikka viibida. Peale seda kui Levol ei olnud passi ette näidata, võeti ta kinni!! (pandi putkasse ehk siis tegelikult sööklasse ) ja me ei näinud teda mitu tundi. Siis tuli mingi sõdurpoiss, käskis asjad kokku pakkida ja käsutas meid valve all kordoni ette. Seal valvati meid “kriminaale” lausa kahe mehega. Lõpuks hakati igaühe kohta eraldi protokolle koostama, mis lõppes alles pilkases pimeduses. Igaühte toimetati “karmi “ sõduri valve all sisse ja siis jälle välja……….. ja nii 11 korda järjest. Vahepeal saime väljas sukelduja Gennadiga kokku, kes sokutas meid öömajale oma sukeldujast (hiljem röövpüüdjad) sõprade suvila territooriumile. Peale väsitavat päeva piirivalvega võeti meid datšas vastu väga sõbralikult. Laud oli lookas kalamarjast, ei puudunud ka tort, küpsised ja kõik muu hea kraam. Tuju tõusis kohe mitu kraadi vaatamata sellele, et me olime raskelt seadust rikkunud ja napilt vangistusest pääsenud. Parkisime telgid kuumaastikutaolisele õuele, mis oli pikitud piirivalvurite  lehmade miinidega ja jäime õndsasse unne! Homme on uus päev!

HEILI

 

08.09.04 

Öö jooksul tõusnud tuul kostitas meid tugevate tuuleiilidega mis painutas magajate telgikaari, lisaks ladistas telgikatusele vihma. Ca kella 6 paiku lülitati sisse generaator ning süttis välisvalgustus. Ärkamise ajaks polnud ilm muutunud tuul – peen tihe uduvihm. Üldine hallus, nii et halligi näha pole. Vihma tagajärjel õnnestus jõest hankida üksnes mudast joogivett. Arutelu hommikusöögi teemal, mõnedel grupiliikmetel oli pärast prisket õhtusööki ja sõjatribunali ootuses isu kadunud. Otsustasime siiski enne tribunali ette astumist mõned kalakonservid läbi närida – mine tea kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ja kroonu leib on teadagi… Ja õigesti tegime. Ca kella 9 paiku võttis röövpüüdjate lahe brigadir Gennadi meid oma veoauto kasti ja algas sõit Tretjakovo suvilate asundusest Gorjachi Pljaažile piirivalvurite salajasse koopasse, mille väravad tavalistele ristiinimestele suletuks jäävad. Meie kaval pettemanööver passirežiimi rikkumisega avas meile võimaluse külastada kohti, millest kõik kohalikud saladuslikult rääkisid ja üles kiitsid. “Kes pole Gorjachi Pljaažil käinud, pole Kuriile näinud!” Nüüd siis nägime – looduslikult imekaunile ja ravitsevate vetega asukohta kaunistasid sõjaväelaste poolt rajatud betoonpunkrid, maassekaevatud tünnid, traataiad, tõkkepuud, lobudikud, sigala, sitt, prügi (pardak). Kontrastid missugused. Kohus pidi algama kell 10.00. Pool tundi enne oli kogu grupp tõkkepuu taha üles rivistatud- kutsuti valveputkasse kohtu algust ootama. Levo sõitis samal ajal J-Kurilskisse Saša juurest passe tooma. Väravas oli korrapidajaks Larissa, kes sissetulevate ja väljuvate autode numbreid ja nimesid registreeris ning ajateenijatele tõkkepuu avamise ja sulgemise korraldusi jagas. Kell siin näitab pidevalt 9.00. Tuul pillutab uksi ja eestkukkuvaid aknaid. Larissa ise on siberlane. Pärib venekeelsete koolide sulgemise kohta, tunneb huvi eesti-vene segaabielude võimalikkuse kohta ja kas Eestis peretülisid ette tuleb. Ise loeb ta ………………… töö kõrvalt romaani “Täidan kõik Sinu soovid”, mis parasjagu ajutiselt lauasahtlisse kõrvale on pandud. Saabub Levo passidega. Larissa teatab staapi 11 kinnipeetu valmisolekust minna kohtu ette. Staabist lubatakse teejoomisele vaid 1- Levo. Levo saabub tagasi teatega – Iturupi luba on vormistatud kuid see antakse meile alles pärast seda, kui ФСВ on oma kinnituse andnud. Selleks tuleb aga taas sõita G Paažilt J-Kurilskisse ja pärast kinnituse saamist taas tagasi. Levo küsimuse peale, kuidas siis karistamisega jääb, jäid komandöri asetäitja ja teised tribunali kohtunikud nõutuks, lõpuks lubasid karistada meid kirjaliku NOOMITUSEGA ühes selle kättandmisega. ФСВ –s läks asi libedalt, tempel alla ja valmis. Taas tagasi G-Plaažile. Iturupi lubasid kätte ei saa, kuna noomitused vormistamata ja üleüldse on menetlemisega aega 15 päeva, nii et ei saa Te siit saarelt veel kuhugi ära. Tulge homme, siis vaatame, võib olla.

Kuna grupp oli vahepeal 2-ks jagunenud (st. kastis istunud mehed oma teed jala jätkanud, siis pääsesid kabiinis istunud tüdrukud teisel katsel siiski sõjardite territooriumile, kus end venekeelseteks maskeerituna ka vannimõnusid prooviti. Tretjakovos tagasi 13.30, vihm lakkas, temp. ca 20 kraadi, tuuline. Sahhalini poisid püüdsid meile lõunaks 2 gorbuušat. Õigemini viskasid need kalad hanguga jõest välja. Veelgi kõvemad kütid lõid kaikaga maha veel 2 kala. Selgus, et gorbuuša on “räpane kala”, nii liha kui ka mari võib sisaldada ümarusside mune ja tuleb nakatumise vältimiseks läbi keeta. Poisid demonstreerisid marja eraldamise, pesemise ja kurnamise võtteid, mis ka õppefilmile talletatud sai. Kuna ilmastiku tõttu oli sukeldujatel vaba päev, kutsusid meid enda juurde lõunasöögile: Lõunalaud oli muljetavaldav: kanasupp, kotletid, paneeritud liha, praetud kala riisi või makaronidega, guljašš, punane kalamari, kurk-tomat, küpsised, õunad ja muidugi viin ja õlu…. Kõhud täis tegime ekskursiooni poiste elamisse, mis enam nii hästi välja ei näinud. Vaatasime üle sukeldujate varustuse. Saime teada ka sukeldumise eesmärgi – kurgitaoline reliktne elusolend, mis üksnes selles lahes 40-50 m sügavuses eluneb.

Suplus Tretjakovo kuumas vannis. Õhtul kohalike kriminaalmentide reid meie laagrisse isikute kindlakstegemisega. Selgus ka visiidi põhjus – üks meid võõrustanud sukeldujatest oli toimetatud noahaavaga haiglasse. Levo ja mina sattusime tahtmatult sündmuskohale ülevaatamise ja asitõendite võtmise protokolli koostamisel manukateks. Möödus taas üks päev, mis õnnelikuna õhtuks välja ei vedanud. Homme hommikul otsustasime Tretjakovost lahkuda.

JAANUS

 

09.09.04

Hommik sukeldujate tagahoovis. Ei saja. Öö jooksul kord vaibunud ja jälle valjenenud tuul puhus parajat hommikust mereõhku meie laagrikohale. Taevast katsid suures osas rünkpilved, lastes kohati ka päikest paista lennuootuses matkajate peale. Hommikune ilm suviselt soe ja tõotas terveks päevaks mõnusat ilma. Aga…

Meid ootas “vaip” ja “kohvi” G-Paažis operatiivkorrapidaja Jurtšenko kella 11.00. Niisiis laager kokku, hommikune tee, kerge kõhutäis eilsest fooliumis küpsetatud kalast ja 10.00 teele…

Võtnud esimese tõusu oligi esialgu meie käimised käidud. Gennadi sõitis juba osade sukeldujatega (meie võõrustajatega) vastu. Sukeldujad poolel teel maha ja meie koos modruga peale. Gena pööras oma päevinäinud pikakabiinilise ja kastiga auto otsa ümber ja sõit läks G.P poole. Nagu kunagi Mahtra mehed pidid ise karistuse järele ilmuma. G. P jõudsime paar minutit pärast 11.00-i. Selgus, et sõjaväelastel polnud kiiret kuhugi- tegelikult ei olnud see meile enam mingi uudis. 12.00 ks oli meile järgisaadetud päevnik kaduma läinud ja meie lootuse natuke lennukile jõuda jälle mitmeid kordi kahanenud. Siis aga ei tea kust ilmus välja “pissar” – kirjutaja ja andis meile kätte noomitused ja väravast ehk KПП-st lahkumata meie karistatud, kuid vabad inimesed, mis veelgi tähtsam liikumisvahendiga inimesed.

Kõik jälle masinale, Gena roolis, ots lennujaama poole. (Gena palus fotod saata). Tolmune saare tuiksoon rataste all edasi lennujaama poole. Kell 13.00 – lennujaam. Lennuk, mis pidi väljuma 13.30 polnudki veel saabunud. Kell 15.00 uus info -  lennuk ei olegi veel Sahhalinilt välja lennanud – ei jätku lennukeid. Reegel: ärge uskuge mingeid ülesriputatud plaane. Kõike mis on kirja pandud on vaja kontrollida. Seido poolt meelitatud piletimüüja ütles: “ Kõik piletid mis on vabad, on Teie”

Täis uut lootust tirisime oma kauba turjale, mõni samm kõrvale, lõke üles ja lõunale! Ilm püsib endiselt mõnus ja soe. Eilsest tuulest, tormist, vihmast mitte lõhnagi ~+22 C. 13.35. lõuna. Levole – energiajook. 17.30 Õhus.

Saime lisapiletid… algul kuus, hiljem lisaks oleksime saanud veel neli, st. Saarele oleks jäänud ainult 1 inimene. Kiire rähklemise, ………………… tulemusena jäi lõpuks nii, et Levo, Chris, Heili Kuriilidel, meie ülejäänud teel J-Sahhalini poole. 19.05 J.Sahhalin.

 

 

Sahhalinil oleva grupi päev:

 

Valiti roheline plats suhteliselt lennujaama lähedal ja löödi laager üles. Otsustati oodata järele mahajäänud matkakaaslased. Kuigi oleks olnud võimalik lennata 10.10 Burevesnikusse s.t. Iturupile. Puudus ka info kas pileteid on või ei. Ootame homset päeva.

NEEME

 

PS! Enne homset aga külastasid meid seltsimehed MBД-st. Tundsid meie päritolu ja lennujaama kõrval pesitsemise põhjuste vastu huvi. Viisakalt. Soovisid head õhtud ja lahkusid meile teadmata suunas.

 

Kuriilidel olev grupp:

 

Pisarad silmas, lilled käes, lehvitame Chrisiga lahkuvatele matkakaaslastele. Levo üritab veel viimaseid filmivõtteid teha lendu tõusvast lennukist. Järgnes asjade kokkupanek ja mindi laagriplatsi otsima. Õnneks väga kaugele minna ei olnudki vaja, prügimägi oli suhteliselt lähedal. See tähendas siis igasugu rauakolu, traate, klaasikilde, väga ettevaatlik tuli iga sammu astumisel olla. Telgi panime püsti ühe kaeviku kõrvale, kui see träna kõrvale jätta, oli väga kaunis koht. Telk püsti, lõke üles.(tänud emale, kes tikud kaasa toppis, ilmselt oleks me ilma lõkke ja söögita seal istunud). Üliagar Levo vigastas rauakolus oma kätt. Järgnes sujuv võimu üleminek naiste kätte, Levol seoti kamba peale sõrm kinni ja keelati igasugune aktiivne tegevus ära. Peale maitsvat õhtusööki, otsustasime, et haavatule tuleb haavade parandamiseks grokki anda. Ja medõed pidid seda enne proovima, et kas ikka kõlbab. Mõtlesime, et Sahhalinil olev grupp ravib ennast kindlasti “Russkii Razmeriga”. Õhtu oli harjumatult vaikne, aga samas ka lõbus. Alles oli meid jäänud ainult 3…

HEILI

 

10.09.04

 

Kuriilidel olev grupp:

 

Kui ei ärata kokanaat, siis üks loll ronk teeb seda väga kohusetundlikult. Lõpuks sai telgi kohal kraaksuvast rongas kopp ette ja tõusime üles. Valmistasime rammusa hommikusöögi, eilsed jäägid kaasaarvatud. Ilm oli kaunis, päike paistis, sooja üle 20 kraadi. Meil oli väga mõnus. Et veel parem oleks, siis ühisel nõul avasime Vana Tallinna. Selgus, et kõigil jooksis suu vett selle järele… Asjaajamine lennujaamas läks üllatavalt sujuvalt. Lennuk muidugi ajas muigama, üsna kipakas nägi teine välja. Chriss jõudis enne   õhkutõusmist veel turvavöö ära lõhkuda, no mis teha kui nii palju jõudu on!? Levol õnnestub lennuki aknast Kunaširi saart filmida, ilus vaade. Sahhalinile jõudes ütleb stjuardesside mikrofon üles. Enne maandumist teeme pudelile päkad silma. Oksekotti õnneks vaja ei läinud. Sahhalini lennujaamas oli kogu grupp ootusärevalt vastas. Kalevi käte vahel värske ümmargune leib, sool ja valge käterätik. See oli vast meeldiv üllatus.

HEILI

 

 

 

 

Sahhalinil olev grupp:

 

Ärkame lootuses, et hommik on õhtust targem. Peagi selgub, et see meie puhul ei kehti. Sama teadmatus, selgusetus, otsustusvõimetus jätkub. Vastu hommikut hakkas kergelt sadama ja Paavole tuleb kaasa tunda kuidas ta lennuvälja vahetus läheduses asuval tühermaal sellise ilmaga tuld peab tegema. Aga hommikusöök saab normaalne. Kahjuks ei suurenda see meie otsustusvõimet. Liguneme vaikses vihmas ~15 kraadi juures ja arutame halbu variante – kas lennukid täna lendavad, kas on pileteid, kas jääks Sahhalinile, kas mõni võtaks selle jama peale suuna Piiterile jne. jne. Üks on selge – Levo pidanuks eile siia lendama, mitte Kunaširile jääma- temal on Sahhalini kontaktid, tema suudaks kaadri ratsionaalsemalt tegutsema panna.

Riskialtim meie hulgast – Jaanus, kes vestis tule ääres oma põnevatest rännakutest Alaskal, otsustab rünnata iga hinna eest Ituruppi ja üritab pääseda 11.40 väljuvale Burevesniku lennukile. Tema meelekindlus haarab ka teisi. Asja teeb veel lihtsamaks lennujaama teisel korrusel asuv rahamasin ja nüüd pole raha enam takistuseks. Jaanus + Jaanus + Neeme + kodanik allakirjutanu  ja vist ka grupijuht Tiina pakivad märjad asjad ja üritavad lennujaama hõivata, kuid Jaanus kainestab meid ja teatab, et ühtki vaba kohta lennukis pole. Võtame aja maha ja valmistame Levot – Christellet - Heilit vastu võtma. Eks siis näe, kuigi häid lahendusi kusagilt ei paista. Meie probleemid algasid laevagraafiku kokkuvarisemisega (laev läks remonti) ja Saša võimetusega hankida operatiiv-infot. Mingil hetkel saabusid 2 menti - esitage dokumendid. Suhtumine on siiski positiivne ja meile teatatakse, et peame siit lahkuma – see olevat  natšalstvo,  akna all üles löönud laager ja ei sobi siia. Matkame loiult asju kokku korjama, lootuses et varsti tuleb lennuk meie ülejäänud kaaslastega. Kolime teisele tühermaale, poolikult ehitatud hoone taha. Vahepeal on hangitud mune, pelmeene, viina, hleb – sol kaaslaste vastuvõtuks. Peagi on mahajääjad koos Vitaliga (ma ei tea kuidas ta kohale tuli – ilmselt Saša inf) meiega rõõmsalt liitunud ja algab sõit järgmisse laagrisse. ~ 1 tund sõitu, vahepeal pood ( siin on koos kõik eluks vajalik – toit, purgikaaned, tapeet jne.) ja jõuame niiske (märja) kiviklibuse jõe äärde. Sõitsime 2 autoga- Kirsike bussiga ja ta poeg džiibiga. Poeg on sümpaatne, intelligentne 34 a. mees – elukutse erivägede miilits. Rääkis – ellu astudes oli 2 võimalust – mafioosnikuks või vägedesse. Kuna oli kasvanud sõjaväelase ( isa Juri oli sõjaväelendur) perekonnas, siis läks ise ka sõjaväelase – miilitsa teele. On rahul. Käib korduvalt Tšetšeenias. Kurdab Venemaa rasket elu, mis algas perestroikaga, kahetseb, et Puutin on liiga pehme käega ja räägib palju tühje sõnu. Venemaa vajaks tugevat rusikat – muidu seda juhtida ei saa. Ja Tšetšeeni küsimus tuleb lahendada nende hävitamise teel. Õudne kuulata, kuid siiski sümpaatne poiss ja ega me ise ka ei Venemaa ega Tšetšeenia probleemidele lahendust ei tea. Ta toob võrdluse    - II MM sõda võideti 4 aastaga, Tšetšeenias sõditakse juba 10 a – lahendus karmid seadused, tšetšeenid maha nottida.

J-Sahhalinski elanikkonnaks pakub 700 000 in. Möödume tühjadest lagunevatest garaažikoperatiividest – ütleb, et kus ei hoita autosid kuna kõik varastatakse ära lammutades varuosadeks. Kiidab Sahh. Põhja osa, kuid hoiatab karude eest ja ka kalamarja jahtiva maffia eest. Nii et ei soovita meil ilma relvata matkama minna.

Laagrisse jääme jõe kiviklibuse sängi peale. Vesi voolab telkidest 1 m kaugusel. Tore on jälle koos olla, sööme arbuusi, lõkkesuits täidab kogu jõesängi. Naer ei vaibu vist hetkekski, paisudes vahepeal möirgamiseks.

SEIDO

 

11.09.04

Laupäeva hommikune äratus, hiline. Minu ja Tiina toimkonna päev. Ei lubatud enne kella 9.00 kolistama hakata, aga Levo kolis 8.15 telgist välja ja tuli ka minul välja ronida. Levo tegi tule üles ja Christelle vastupidiselt tavahommikutele, oli juba samuti lõkke juures toimetamas. Kella 9.00 ks oli juba kohvivesi ja supp valmis, parasjagu Tiina ärkamise ajaks.

Päike, soe, külma veega jõeke, kus pesti ennast ja riideid kuni kella 11.00-ni.

Tuli Višnjakov koos pojaga ja 11.20 startisime 5-päevasele matkale Sahhalini läänerannikule.

Tšehhov. Kohalikus kaupluses täiendame oma toiduvaru, tegime ka paar mutikest õnnelikumaks, ostsime kurke, lilli ja sihvkasid ja mädarõigast.

Alguspunkti matkamisele jõudsime 16.30. 17.00 väike külm lõunasöök. Enne seda tuli ületada jaapanlaste poolt ehitatud sild, puit……… päris pehkinud. Levo tuli viimasena ja vajus natukene läbi. Aga lõppes hästi. Start õhtusele matkale 17.30. Telkima jäime 19.00. Tatrapudru lihakonserviga, hapukurk. Madala kärestikulise jõe kõrgel kaldal, ilus õhtu, lõke. GPS-i ja kaarti ei saa kuidagi kokku. Laagri koordinaadid: 47˚35'65" N; 142° 03' 561" E; kõrgus merepinnast 101 m.

Õhtul peale sööki, haris meid Pikk Jaanus metsa (kasvatuse) probleemidest ja RMK tegemistest. Taevas oli tähti täis. Tunda on, et oleme tunduvalt põhja pool, ööd on jahedamad. Aga homme on uus päev ja kokanaadis Neeme ja Seido.

KALEV

 

12.09.04

Hommik selge, üksikute madalate pilvedega, temp. ärgates +16-17°, nõrk tuul. Laagriplats Novosjolka jõe endise silla mahasõidutee otsa peal (jõe kohal). Imeilus vaade. Ümberringi taiga (nulud, pihlakad, kased, natuke leppa). Sild ja tee Jaapani riigi rajatud. Kokanaadi äratus 7.00, söök 7.45, lahkume 09.10. Liigume Novosjolka vasakut kallast pidi vastuvoolu. Täna peame ületama 7 harujõge ja tõusma Denežnaja mäe juurest mööda Jastreboki harujõge pidi üles Mahovoe, Osotšnoje järvede ja Spambergi mäe suunas. Matk algas ekslemisega. Pöörasime jaapanlaste ehitatud teelt jõe vasakkaldale (näoga vastuvoolu), seejärel tõusime sopkale. Bambus, pikalikukkunud puud, padrik. Laskusime uuesti ja pöördusime teele tagasi. Tee käidav osa lõppes vana silla jäänuste juures (Travinka ojakese sissevoolu läheduses). Nüüd tuli hakata liikuma Novosjolka kallast pidi, kuna kõrged kaldad vaheldusid nii vasakul kui paremal pool, läbisime aeg-ajalt jõge. Vee t° 14-15. Inimtekkelised rajad kallastel puuduvad (). Kohati on rahuldavalt  käidavad karurajad. Jõgi on kaunis ja kiirevooluline. Näha on suhteliselt palju noorkala. Üritasime hauakohast landiga välja meelitada forelli (vee läbipaistvuse tõttu oli veealune tegevus hästi näha) kuid tulutult. Kella 17.00-ks  jõudsime kohta, kus Novosjolkasse suubub Jastreboki jõgi. Koht on maaliline. Vasakkaldal kõrge kivine kaljusein, paremkaldal okaspuumetsa all kena laagripaik pinkide, laudadega. Peatuma ei jää – liigume Jastreboki kanjonit pidi ülesvoolu. Liigume pidevalt kaldalt kaldale, läbides jõge. Pisut ülespoole tõustes muutuvad kanjoni nõlvad laugemaks ja vesisemaks, jõkke tekivad astangutega kosed. Laagrikoha leidmisega on raskusi (vesine, suure kaldega, kaetud gigantsete „takjatega”) 18.30 leiame laagripaiga. (47˚ 32`889" N; 142° 06`124" E) 100-150 aastaste nulgude all. Ilm endiselt pilvitu, nõrga tuulega. Homseks plaanime jõuda järvedeni, püüda kala, ronida Spambergi tippu, tegeleda elamiseks vajaliku korrastamisega.

LEVO

 

 

13.09.04

 

Äratus: 8.00

Teele:   9.15

Õhk:    15°C

Lumi:    täna polnud ette nähtud

Taevas: kõrge pilvealune

 

Meie liikumismeetod on sama, mis eila. Seaduslik nimetus on sellel vist “sik-sak jõeületus suunaga ülespoole”. Jastreboki jõgi, mida mööda liigume, muutub järjest ahtamaks. Teele jääb 2 ilmselt jaapanlaste poolt ehitatud silda (tiba lagunenud küll). Milleks ja kuhu need viivad jääb siinkohal küll saladuseks, sest kaardi järgi pole siin paarikümne versta raadiuses peale mägede, jõgede, orgude midagi. Aga ju nad ikkagi teadsid mida tegid. Mulle jääb saladuseks ka see, miks ilmselt venelased on matkarajal olevate lõkkekohtade ümbruses olevatesse ELUSATESSE puudesse lõiganud rada tähistavaid nooli, oma initsiaale ja kurat teab mida veel. Tõprad. 

Nii – lõunasöök juustusupi näol on keres. Senini oli meil suund kuhugi kirde kanti, nüüd keerab rada kagusse, mööda väikest lisajõge.

Lõunasöögi asukoht 47° 34' 236" PL

                             142° 09' 152" IP   

Kõrgus merest 250 m. Lahkumisaeg 14.00.

Edasi põhisuund ikkagi kirdesse, kus kaardi järgi peaks asuma Osotšnoje ja Mahovoje järved- forellirikkad kui kuradid. Rada (jõgi) muutus järjest kitsamaks ning järsemaks ja lõpuks lõppes ojakesest ka vesi. Rikas ja tore rahvas vahetas kohe jões reisimisest lirtsunud jalanõud kuivade vastu, see aeg kui kehvikud ja popsid oma ainsamate jalavarjude katkenud õmbluste vahelt paistvaid räpakaid ja märgi varbaid püüdsid varjata. Aga nagu muinasjuttudes ikka – rikas peretütar saab kirbud kubemesse ja vaenelaps õndsaks. (umbes nii see vist oli). Nii ka seekord – jumal teab kust ilmus jõkke taas vesi ja võrdsus oli jälle ilma pääl. Umbes 1,5 h järsakust veel üles ja bambusest alla ning järv oli leitud. Kala seal muidugi oli, aga 15 cm forelli võis pidada juba hiiglaseks. Õhtusöögiks makaronid sentimentaalsetest sigadest tehtud konserviga – šhikk - modern.

Praegu just pussitasin Paavot- nimelt oli ta oma sõrmed Super attackiga ühte puntrasse liiminud ja palus mul need noaga lahti harutada- raksasin siis korra – И ПΟΛУДИЛСЯ МОКРАЯ ДЕЛА. Täna öösel magan silmad lahti. NB! Mis kõige huvitavam, kõik see juhtus 670 m kõrgusel merepinnast.

VÄLEK

 

14.09.04

 

Äratus: 8.00

Algus: 10.00-10.45

 

Öösel tõusis tuul, tõi sügisese õhu. Hommik oli tajutavalt jahedam. Mehed püüdsid veel seda kaunist valgelihalist oranži kõhuga kala. Sõime eilset kaunitari fooliumis. Jällegi oivaline!

Tõus oli vastik – bambus, madalad männid, mustikad (väga head söömiseks), väikesed pihlakad. Algul ojake libedate kividega. Rajaleidja viibis sageli puu otsas, segane lugu. Lõpuks õnnestus saada otsa peale ja meeldivama tõusu järel jõudsime mäekese tippu, kus oli tulease ja lummav vaade. Tegime lõunasöögi kell 15.30. Mäekese kõrgus 809 m ( 901m). Neeme ütlus: “Silmad andestavad jalgadele kõik”… Asukoht: N 47° 33' 233"

               E 142° 11' 564"

Kõrgus 590 m ( 476 m).

Peale lõunasööki mäekese teiselt poolelt äkiline allatõte. Päris järsk ja üsna lõputu. Mingil hetkel ilmus ojasängi vesi,  mis oli algul olnud allatulekuks üsna hea. Lugu läks vesisemaks, varsti moodustus jõekene. Jällegi jalad enamusel märjad, kaldad järsud. Ei erilist rõõmu. Ainult väikesed “водопод-id” kaunistasid silme. Ja leidsimegi õige üles! See oli kenake (VALEHÄIRE!!!). Tähendab oleme raudselt õigel teel. Fotosessioon jne. Nööri abil alla ja siis hakkas kiire õhtuse laagripaigaga. Christelle intuitsioon soovitas õiges kohas luuret teha ning oh-hoo! - kaunis paik leitud. Nööri abil järsust kaldast üles ja kena koht oligi, kell oli 19.00. Välek võlus kähku 2 lõket, üks neist saabaste kuivatamiseks. Jõekohin oli kahekordne, sest teiselt poolt tuli ka kaunis vesi. Sõime juba jääke – kartulipuder riisiga. Leivanorm on kahanenud poole peale. Viinast on üldiselt ainult mälestus. Keegi arvas, et olukord sarnaneb Leningradi blokaadile. Homset õhtusööki ei oska ette ennustada. Kaunitaridest kalad olid ilmselt viimased maiuspalad. Lahustuv kohv käib suus ringi, aga seda veel ivake on. Loodame, et öösel sadama ei hakka. Raske päev, aga kaunis lõpp.

EVE

 

15.09.04

Laagrist lahkusime 9.15. Ilm oli ilus – päike paistis ja taevas oli pilvitu. Öö oli siiski väga külm olnud ca 5°C.

Päev algas nööre mööda tõusmiste ja laskumistega mööda järske nõlvu. Nöörid olid paigaldanud eelmised käijad. Viimase laskumisega jõudsime Suiski koseni, mis on 40m kõrgune ja laskub kahe haruna. Kose juures toimus pildistamissessioon ja siis kõndisime jõge mööda allapoole, vahelduvalt mööda jõge ja rada. Algselt kulges laskumine kanjoni põhjas, hiljem see taandus metsasteks kallasteks. Lõuna toimus keset jõge kivist saarel 1 tund. Tund peale lõunat jõudsime Tsehhovi ja Russkaja kokkuvoolamiskohta, siit edasi läheb ainult Tsehhov, mis suubub merre Tsehhovi asula juures, kus asub mälestussammas Tshehhovile. Päeva teekond 9 tundi e. 15 km kulgeski valdavalt kanjoni kõrgete seinte vahel ja me käisime läbi jõe ühest servast teise ning vahel harva ka metsa all.

Õhtul järjekordne söögivarude ülevaatus, kuna pidevalt tundub, et ikkagi ei jagu lõpuni. Välja tuuakse kõik isiklikud salajased varud s.h. pakisupp, juust jne. Õhtusöök ise on supilaadne segu erinevatest jääkidest, kuna midagi pole enam terve portsu jagu ning peakokk kombineerib nii nagu oskab. Rahvas lakub sõrmi ja kiidab… Lahkumise eelõhtul tuuakse välja ka pudelike Vana Tallinnat, mis maitseb antud oludes nagu nektar. Vana Tallinn ja kondenspiim on metsas suured hitid ehkki keegi ei mäleta, millal neid viimati kodus ostetud sai.

Ööbimise koordinaadid: 47°29'159"N; 142°13'341"E, kõrgus merepinnast 260/148/m.

Päev ja õhtu olid soojad ca 20°C päeval.

TIINA

 

16.09.04

Läbitud tee ~18 km. Lõunasöögi koht: 47° 27' 197" N; 142° 09' 376" E.

Üle hulga aja oli mõnusalt soe magada. Hommikurahu rikkusid ainult 2 pardi prääksatused – üks nõudis tungivalt ärkamist teine sööma tõttamist ja nii algas viimane matkapäev kogu grupile… Ilm oli pilves. Rootsi laud, karastav suplus ja kotid selga. Poomiharjutus üle jõe, edasi juba 2,5 km kõrgused rabarberi, nõgese tihnikud. Siis jälle jõkke ja nii umbes täpselt 100 korda. Täiesti emotsioonivaba tegevus. Palju aega läks algul ……………. raja leidmisele, aga tänu Rajaleidjale… Võrratud kalda pealsed. Kõrged kaljud, kanjonid. Lõunaks pakuti viimased alles jäänud palukesed ja käik läks jälle allavoolu, sest pidime u 15.00 jõudma kokkusaamisele Višnjakoviga. Õnnestus see meil alles kaks tundi hiljem 17.00. Märkasime läbi võsa maasturit – rõõmuhõisked. Seljakotid autosse ja veel 1 km. Siis teine auto. Riiete vahetus, suplus- ruttu, ruttu poodi – õlled jäätised ja lennuvälja välilaagrisse. Pidulik õhtusöök. Kõned

PAAVO KIRJUTAS

Aitäh Levo, Jaanused, …

 

17.09.04

Kurb. Pool grupist lahkub täna. Hommikusöök oli rikkalik, puuviljad, munad, juust ja kõike nii palju kui südametunnistus lubas. Algas sagimine, noh ilmselt reisipalavik osadel sees. Kindlasti ei saa mainimata jätta hommikust duši kohalikus hotellis…mmm see oli imehea. Suur ehmatus oli muidugi see, kui Seido ukse taga kurja häälega ja vene keeles dokumentide kontrolli nõudis, PAHA NALI!! Toibumine võttis aega, mul ju dokumente kaasas polnud. Järgnes minek lennujaama, et pisarate saatel 5 toredat matkakaaslast koju saata. Üsna ruttu selgus, et tehnilistel põhjustel lennu aeg lükkub edasi. Piloodil oli mingeid asju veel lennukis vist liimida. Ja kuna liim ei tahtnud ära kuivada, siis sellised uudised tulid mögafonist iga poole tunni tagant!!! Aeg löödi surnuks kaardimänguga, õlle joomisega, jäätise söömisega ja lihtsalt molutamisega. Aga lõpuks siis kallistused ja lehvitused……. Ja ongi meid järel kuus. Kurbadena läksime kohvikusse, parkisime kõhud täis ja maiustasime takja (lopuhhi) salatiga. Järgnes kiire toitude sisseost, kuna allesjäänud grupp pidi õhtul rongile jõudma. Ees ootas meid katamaraanimatk jõele, milles on hirm palju kalu ja mis on ääristatud karude hordidega.

Kokkulepitud ajal kohtusime onu Juriga raudteejaamas, et viimaseid seiku veel täpsustada. Kitsarööpmeline rong väljus kell 21.40. Teekond läks põhja poole. Rongis olid väikesed sebimised, et kogu grupp ühte kupeesse saada. See meil ka õnnestus!!! Kuuekesi olime siis neljases urus. Viin lauale ja Kore köögi hõrgutised sakuskaks. Pidasime “peiesid”, võtsime äraläinud kaaslaste terviseks. Magamaminek toimus üsna hilja. Rong kolises nii mis kole. Und ei saanud sõbagi silmale, hommikul enamus järelejäänud grupist koomas… kes viinast, kes palavusest, kes kitsast voodist ja kes magamatusest. Öö rongis kole, ilusad vaated jäid kah aknast nägemata. Homme on uus päev!

HEILI

 

 

 

18.09.04

Ärkame kella 6 ringis - rong on meid ööga toonud Juzno-Sahhalinskist idaranniku suunas Smirnõhhi linna. Magasime kuuekesi neljases kupees – Jaanus põrandal, Levo Chris kahekesi ülemisel paikal – kuidas see võimalik oli teavad vaid nemad ise. 6.30 ronime rongist pimedasse tundmatusse linnakesse. Meil on siin juba Vitali koos väimehega vastas – nad on koos paatide jm. varustusega öösel ~370 km. Läbinud. Vastas on ka vana villisega endine ГАЙ ülem, praegu pensioni põlve pidav vitaalne Nikolai Aleksejevitš, rahvuselt mordvalane. Villise on ta putitanud kaasaegseks džiibiks – diisel mootor, väga vaikne sujuv liikumine, soojustus, vana „Volga” põder kapoti peal jm. vidinad. Alustame sõitu Langeri jõe poole, et teha veematk katamaraanidel. Mina ei saa kuidagi üle kurbusest või tühjast tundest, mis tekkis hääde kaaslaste lahkumisel lennujaama tšek –in-is. Kui tore, kui nad oleksid praegu minuga!

Reis jõele kestab üle 5 tunni. Vahepeal teeme väikse hommikusöögi. Ilm on päikseline, soe (~18 C), kerge tuulega. Terve tee jagab meie autojuht Nikolai Aleksejevitš ( kui Neeme kõnetas teda Nikolai, siis mees parandas teda ja ütles Nikolai Aleksejevitš) meile oma elufilosoofiat. See on hea kogemus – ta räägib endisest tööst (pensionile 42 aastaselt!!) kodust, lastest, seksist, viinavõtmisest, laiba lahkamisest, Jeltsinist, Putinist, kuberneridest, jahist, kalandusest jne, jne, jne. Ja seda kõik rääkis ta üliemotsionaalselt, väga kriitiliselt. Venemaa tuleviku suhtes oli ta pessimistlik, tige on Putini peale (võeti ära kõik temasugustel olnud soodustused jne.), Tšetšeenia sõda on Jeltsini süü jne. Kuri on ta ka vene inimese peale, kes ei austa loodust. Tervikuna on ta lihtne, eluterve maailmavaatega vene inimene.

Sõidame mööda asustamata piirkonda – ei inimesi, asukaid – vaid sopkad, jõed, metsad. Nikolai on siia toonud küll jaapanlasi, sakslasi, ameeriklasi – väidab et eestlasi ta varem näinud pole. Jagab tarkusi kuidas karudega käituda, kuidas kala püüda. Kiidab meid, et oleme sellisteks matkadeks võimelised. Kerge lõuna ja paatide kokkupanek võtab palju aega ~16 saame veele. Višnjakovi väimees laseb püssist meie auks ühe paugu. Jõgi on kiire vooluga, lai. Peagi selgub, et väiksem katamaraan ei pea õhku ja kolime kõik ühte paati. Sõidame ~2 tundi ja jääme laagrisse. Koht on hea, kuid on tunda roiskuva kala haisu. Ilmselt käib siin karu söömas, näeme karu jälgi. Jõevesi on hallikas, mitte kristalne nagu oleme neid mägijõgesid varem näinud. Nimelt olevat kusagil ülesvoolu kullaleiukoht ja sealt lastakse töötlemisel (sõelumisel) tekkiv sogane vesi jõkke tagasi. Saan õhtusöögik kalu – mingid koleda välimusega, ilmselt ketad. Tagatipuks on need viletsa maitsega. Saan ka ühe forelli. Istume lõkke ääres, seltskond on harjumatult väike…

SEIDO

 

PS! Jõgi haiseb surnud kalade tõttu- need on juba kudenud gorbuušad, mitte ketad. Ketad ei ole veel jõgedesse tulnud.

 

19.09.04 

Hommik. Kellaajast ei tea midagi, sest ainus töötav kell, mis oli Levol andis öösel otsad ja ei näidanud ilmselt enam õiget aega. Eile oli Seidol pidevalt kiire, “Aigu ei ole” – nii ta ütles ja tormas jälle kalavetele. Kalaga tagasi lõkke äärde tulles palus ta püügist ainult Välekile rääkida.

Öösel sadas tugevalt vihma, mis tekitas eelseisva päeva suhtes igasuguseid ettearvamatuid küsimusi. Üldiselt oli öö ja hommik soe ~ 11-12 C ja hommikuks jäi ka vihm……………… Reegel: “Kaasaegses lahingus võib olukord hetkega muutuda”, kehtib ka Venemaa kohta. Eile peaaegu Jaanuse ja minu alt põhja läinud katamaraan kokku, lisakoorem neljasele ja sõit läks edasi mööda Langeri jõge. Sõitnud umbes 2 tundi tundus äkki üks balloon kiiresti tühjenevat. Kiire manööver jõesaarele, peatus ja selgus põhjus. Ballooni põhjas kattekestas umbes poolemeetrine rebestus ja kummisisust puhus umbes 10 cm avausest õhku välja. Avarii! Ilmselt olime me üle mingi terava kivi sõites kõhualuse korralikult lõhki tõmmanud. Saigi siis remondikomplekt välja võetud, kõhualune kokku õmmeldud – liimitud. Aga aeg……. nohu, kolm pool tundi jälle õhtu poole. Niisiis asjad uuesti katamaraani ja sõit allavoolu võis jälle alata. Jõgi muutus kohati päris laiaks – 60-70 meetriseks. Kuid kärestikud ja teravad kivinukid, mis veepeale välja turritasid ei lasknud hetkekski tähelepanul hajuda. Mõned korrad sai ka pardalt maha astutud, et eriti madalas kohas alust üle vedada. Loodus võrratu – kord paremal, kord vasakul kaldal kõrged kaljud, kord veest välja hüppavad kalad, kord taevas liuglevad kalakotkad, kord siin-seal sulistavad pardid ja muud veelinnud ja kõigele lisaks lõputu vaikus, ainult ………….. oli kuulda. Tore! Võrratu vaatepilt.

Aga siis päeva jooksul paremal siis vasakul kaldal kahe ja kolmekaupa kala- ja jahimehi, kellel võrgud vees, kellel püss käes, kellel telk kadunud. (palusid meid telgi üles korjata, juhul kui näeme) Sõitu veel umbes pooteise tunni jagu ja üha madalamale langev päike sundis meid ööbimispaika otsima. Peagi sahisesidki põhja all jõesaare kaldakivid. Veekindlad kotid aluselt maha, lõke üles, õhtusöök tulele ja töised toimingud selleks päevaks põhiliselt lõppenud. Väike soojajook kangestunud liikmete turgutamiseks. Mõnus õhtu - ………… Ja seks korraks kõik. Äpardustele vaatamata kena päev.

PS! Seido püüdis veel väga ilusat kuigi mitte suurt forelli, mis ka fooliumisse pakituna lõkkesse panekut ootasid.

NEEME

 

20.09.04

Hommik algas vihmasajuga, mis ka kohe lõppes. Hommikupäike tõi esile kaunid taiga sügisvärvid. Varahommik huikas kull nagu vanamees ja loom käis meie toiduvarusid nuuskimas, (värsked suured karujäljed ja kalapea veevõtukoha ääres….). Peale hommikuseid toiminguid asusime teele 9.00. Kala mängib nii hoogsalt vees, et tuli katamaraani äärele üles. Veevool muutub rahulikumaks ja jõgi laiemaks. Rongpere tõrjub kotkast. Jõgi on aga endiselt kiire vooluga. Oleme sõitnud u 2 tundi, kui kalamehed meid peatasid ja palusid meid meie saatemeeskonda (autot) oodata. Kalamehed pakkusid värskelt püütud hästi suure kala marja. Maitses hästi. Kala nimi oli kisõtš. Nii suurt kala pole enne näinud. Logelesime jõe ääres mitu head tundi. Seido püüdis kala ja Neeme ka. Levo ja Jaanus pesid pead jne. Kohalikud kalamehed Južno-Sahhalinskist kutsusid meid lõunasöögile. Pakuti viina metallkruusist, borši, praekartulit, mida meie pole saanud tervelt kuu aega. Lõpuks saabus Kirsike. Pakkisime asjad autole ja liikusime üle mägede (800 m kõrgus) raudteejaama poole. Mäe kurus kuumenes auto mootor ja me pidime autole pool tundi jahtumist andma. Kuid vaated kurult olid võrratud mägedele ja loojuvale päikesele. Enne rongile minemist soovitas Kirsike meile odavat Kohvikut. Kohvik oli trellitatud, müüjad ebaviisakad, prussakad jooksid laes ja seinal. Toidud maitsetud ja meie mõistes kallid. A la 14.- borš, maitsetu, a la 50.- praad (riis, kotlet ja kõik). Edasi suundusime rongijaama, kus selgus et rongi väljumiseni on veel 1 tund, sest siin mõõdetakse aega

Moskva aja järgi. Rongis õhtustasime vene moodi – viin, hapukurk… ja nii see uni tuli.

CHRIS

 

21.09.04

 

Koikudel vähkremise lõpetas vagunisaatja jõhker sissemurdmine 7.30 ajal. Hea inimene lõpetas meie mõttetud katsed kupee lämbes läppunud õhus loksumise saatel ust leida. Vähemalt mina olin sellistest magamise katsetest hommikuks tõsiselt väsinud. Nüüd jäi meil tervelt tund õhtuste jääkide ……………….. ja aknataguse maastiku silmitsemiseks. Keset kõike seda tekkis Neemel idee – eestlaste ümberasustamiseks Sahhalinile. Muu taga taustal jäi silma ka suurem lautade kompleks, mille väljanägemine ümbruse heakorrastatus, puhtus ja lillepeenrad andsid silmad ette isegi elumajadele.

Rongist saame välja ……….., meile on vastu tulnud……………. Jaapani keele õpetaja Vitali Taponenko, kellega koos ……………. kohvikusse järelejäänud päevadeks plaane pidama ja kohvi jooma, hommikust sööma. Tegime plaani Tšehhovi mäetipu vallutamiseks ja ………………….. mudafumaroolide külastamiseks. Turu külastamine – korea toitude maitsmine, kala, kalmaar, krabi, kaheksajalg, ……………… mitmesugustes kastmets. Valime neist koju kaasavõtmiseks mõned välja. Kalaletis gorbuuša hind 95.-, ……….. 40.-, ………….. 80.-, astelpaju…. 50.-.

Turult suundusime ajaloo- ja loodusmuuseumisse, tõsisemad……….. Kellel senistest jõustruktuuridega kohtumistest väheseks jäi, need astusid läbi Ohvitseride majast ning said imetleda militaristliku tehnika vanemaid mudeleid. Taas jõlgume linnas, külastades peaaegu kõiki ettejäävaid putkasid, piruka ja sihvkamüüjaid.

Põikame sisse kinomajja, kus on üles sätitud korealaste kunstnikute maalid. Kella 14.00 kohtume kohvikus taas Vitaliga; Juri pole meie seljakottidega ……………. kohale jõudnud. Vitali osutub polüglotiks, on õppinud ka eestikeelsed sõnad “tere” ja veel “Saaremaa”…………, Räpina, Ristipalo. Vedanud eesti keele oskamise osas kellegagi kihla, lugenud neid ülaltoodud sõnad ette võitnud 1000 rutsi. Vitali asub…………………………………………. viib meid kunstimuuseumisse, kus eksponeeritud korea ja jaapani kunst, pilet vaid 15 rubla ja erinevalt ajaloo- ja loodusmuuseumist seal endisele kubernerile ………………………. ja punalipule eraldi tuba pühendatud ei ole. (Loodusmuuseumi pilet oli 70 RUR). Kunstimuuseumist suundume edasi kalaturule ja hiina turule, kus kaup odavam kui poes, hiinlased räägivad omas keeles ja meid peetakse välimuse järgi geoloogideks. Kella 17.00 paiku jõudis kohale Juri. Kuna katamaraanid olid veel maha laadimata, suundusime meie jala teele Tšehhovi mäetipu jalami suunas, auto järgneb meile ……………………………… Kohale jõudes selgus, et lisaks katamaraanile olid maha laaditud ka Seido ja Levo asjad ja varasemalt varutud toidukraam. Kuid sellest polnud suurt häda. Vitali varustas ise õhtusöögi “juhuslikult” metsast leitud toiduainetest, riis, sea- ja loomalihakonservid, õlu, gorbuuša ja sprotid, samuti juhuslikult oli metsas ka olemas suhkur, tee, värske kartul, katlad, telgid jm. matkaks vajalik. Õhtu möödus lõkke ääres kuulates pedagoog Vitali loenguid vene hingest, jaapani kultuurist, surmast, elu mõttest…

Oli hariv päev.

JAANUS

 

 

 

22.09.04  (2057 Lapatino Tomovski raj.)

Öö oli jahe. U +4-5° sooja. See-eest hommik vastupidiselt prognoosidele päikesepaisteline. Äratus 8.30, 10.00 alustasime tõusu Tšehhovi mäele (1047 m) u. 150 m kõrguselt laagrist. Tõusu aeg 3 tundi. Tõusu jooksul tegime 2 vahepeatust ( 640 m kõrgusel platvormi sarnasel platsil  ning samasugusel platsil u 200 m kõrgusel). Mõlemale platvormile eelnes järsem tõus (ajaliselt 15-20 min. läbimist – tõusunurk 30°). Ülejäänud lõikudel oli tõusunurk 15-20°.

Okaspuuvööndis levinumad nulg, lehtpuuvööndis kask, vaher, leidus sidrunväändikku, veel kõrgemal madal kask või kääbus-seedermännid. Alusmetsas mustikas, sinikas (kostinika – fluoririkkad),  pohl. Tõusu kogu teekonna pikkus oli kaetud taimestikuga. Raja suurema kaldega lõikudel lahtist mulda (kivist). Tõusu viimane neljandik lauge, kaetud madala seedermänni võsaga. (keдровый cланник). Seedermänni vahel suured laigud sambliku, pohla ja kukemarjaga. Tipumärgi juures betoonist jaapani majake. Kohal kell 13.00. Kuna marsruut oli sisse töötatud juba Jaapanlaste ajal ning omas suurt populaarsust, ehitati tippu nende poolt ka majake, kus asus imperaatori pilt ning altar. Nüüdseks on majake lagastatud ja lõhutud. Tipust avaneb kaunis vaade Vaiksele ookeanile, järvedele. Täies ulatuses on all vana Toehara ( J-Sahhalinsk). Fotografeerime, laskume pisut allapoole ja teeme puhkepeatuse. Ilm on pilvitu, t° 20-23 °C. Nõrk tuul. Sööme pohli ja naudime vaateid, teeme väikest sleepi. Vitali jäi 100 m allapoole marju korjama. 15.30 lõuna- lavaš, juust, leib, vesi. Laskumine möödus vahejuhtumiteta. (17.30) Õhtul laagris toiduvalmistamine (supp, riisipuder konserviga, tee lavaš ). Vitali juttude kuulamine.

Juhuslikult osutus Christellel kaasas olevat talvejope, mis kulus hästi ära Seido sanile kaitseks öise külma vastu.

LEVO

 

23.09.04

Toehaara. Ärkame nagu plaanitud 8.30. Ilm pilvealune, niiske, kohati näitab päikest. Öösel sadas öövihma, Sopkadelt laskub udu. Hommik pulksirgete nulgude all on maaliline. Seido San on nagu alati teinud üles lõkke- võimelnud oja ääres ning kümmelnud. Soojendame eelmise päeva suppi, teeme juurde teed ning putru. Juhuslikult osutub järsus mägiojas olevat kalu – väikesi malmasid. Vitali püüab väikese õngega tükki 10. Seido puhastab ning Vitali – kui Nutty Proffessor latrab lakkamatult sellest, kuidas taigas ellu jääda ( a la püüad kinni malma, sööd sidrunväändikku, korjad seedripähkleid jne. ja ……………………). Söödud ning hommikust joodud, telgid kuivatatud kõmbime teeni ja kobime vastu saadetud Celicale (jeep - väikebuss) Maandume Toehaaras Täiendõppe keskuse e. Laste Turismikeskuse ühiselamus, mis on silmapaistev selle poolest, et omab euroremonditud ruume ning maksab poole võrra vähem, kui Moneron e. 250 RUR nägu. Olemas on korralikud WC-d kuhu peale kuuajalist jalgade peal kükitamist saame esmakordselt oma tagumikud toetada. Naised säravad! Kui vähe on õnneks vaja! Toad on neljakohalised. Keeldume lisakohtadest ning kobime kõik ühte tuppa. Euroremonditud kõledasse tuppa (ilma el. Pistikuteta on mahutatud 5 voodit ja 2 tooli ning 1 laud. Tohutu pakettakna ees puuduvad kardinad. Vastas olevast kontorist on kogu meie elu näha kuna puuduvad kardinad. Passid korjatakse ära, registreeritakse sisse, pesud antakse kätte, selle eest eraldi paberid, allkirjad. Ühika köögis saame jutule dežurnajaga. On teine naftaplatvormide varustamisega tegeleva laeva peal teeninud. Nüüd olevat kõik välisfirmadele maha müüdud, inimesed koondatud. On Eestis, Lätis, Leedus käinud 1989 aastal, siis kui toimusid interrinde meeleavaldused N Liidust eraldumise vastu. Annab märku, et mõistlik oleks talle väike kingitus teha   ( noh selle eest, et saaks duši väljaspool ettenähtud kellaaega kasutada ja peale 23.00 sisse saada jne.) Võtame arvesse. Kuna on lõpuõhtu, plaanime restorani minna ning õhtuseks istumiseks peale restot peame muretsema Korea suupisteid ning napsu. Väljudes kohtume ühikas kontorit omava ühiskondliku organisatsiooni liikmetega, kes tegelevad keskkonna monitooringuga naftafirmade heaks ning ökoturismiga. Saame palju head informatsiooni ning kontakte.

Turul tabab meid Vitali. Otsis meid taga ning leidis turult – “linna on meil väike, kui vajan leian teid igalt poolt”. Tuleb minna “Bumerangi” matkaklubisse asjade järele. Tagasi saabudes võtame kohad Hiina turul asuvasse hiina kohvikusse. Toidud on imehead ning kaovad kärmelt kõhtu. Kulu u. 300 RUR-I nägu. Restoõhtu lõppes kell 21.00. Nagu tavaliselt on siis öörahu aeg. Kuid kamp võtab poest pisut kangemat ning suund ühika “palatisse” nr. 4.

Viiakse läbi matkamuljete õhtu ohtra Korea toidu ja “Russkii Standardiga”. Matkajärgsel taastusravil viibivad inimesed etendavad lühinäidendi (kasutades saunalinasid pearättidena) tingliku nimetusega “Araablaste õhtupalvus”. Näidend näib ja kõlab nii usutavana (tänu valjule araabiakeelsele halale), et pelgan naabruses asuvast FSB kontorist saabuvat terrorismivastast eriüksust korda looma. Peale seda saabub öörahu ohtra norskamise saatel. Heili ei saa jälle magada. Viiest voodist kokkulükatud voodirivist kostab vähemalt kolme erinevat meloodiat. Soleerib Seido San.

LEVO

 

PS! Kuna seltskonnas viibisid naised, siis polnud lihtsalt pjanka vaid viisakakas meroprijatie.

 

24.09.04

 

Täna me siis jätame Sahhaliniga ja Venemaaga hüvasti. Hommik oli vägagi naljakas. Kõigil palatikaaslastel olid asjad kadunud. Keegi peitis Neeme rätiku ära ja Levo ei mäletanud kus on kingad ja kas ta üldse tuli nendega restoranist koju. Sigimist, sagimist kui palju. Et päev sama kaunis oleks, kui eelmine õhtu, siis turgutati ennast Jaanuse kotist leitud piiritusega, mida lahjendati siis kaljaga. Järgnes kottide pakkimine ja viimase pudru söömine, mida pidi siis lusikaga kõigile veel sisse söötma. Peale järjekordset turul käimist ja ohjeldamatut kalamarja ostmist olid meie taskud rubladest tühjad. Siiski võtsime julguse ja tellisime taksod, lootuses, et keegi ikka maksab….ja maksiski, vaene kassapidaja ja Levo, kellelt niigi pidevalt raha pommiti, kuna tal oli pangakaart ja veel mäletas PIN koodi. Ülejäänud seltskond lihtsalt eputas pangakaartidega, mille PIN-e nad kunagi ei teadnud. Lennujaama jõudsime, kuigi raskustega. Üks taksodest sõitis pool teed ohutuledega, hea et niigi läks. Toimetused lennujaamas sujusid, kuigi lennukipeale jooksime ikkagi viimaste seas. Habarovskis saime teada, et peame lennukit vahetama. Esimese lennuki sõitsime vist katki, aga see on siin nii normaalne, seega võtame asja rahulikult.

Istume uuest lennukis, mis on veel jubedam, kui eelmine. Lohutuseks saavad mehed ennast lennuki tualetis odekolonniga “Nostalgia” ennast värskendada. Üldiselt tarbime narkoosi tekitavaid jooke, et pikka lendu välja kannatada. Irkutskis on ilm külm, +9 ° sooja ja hakkas vihma sadama. Masendav. Õnneks saab lennukis kohe süüa ja magada. Omsk. Vastik, vastik, vastik…… Peale vahemaandumist uuesti lennukile minnes kontrolliti meie migratsiooni tõendit ja seal puudus loomulikult vajalik tempel. Järgnes obroki maksmise aeg. Levo jalutas miilitsajärelvalve all rahaautomaadi juurde, et võluda neile vajaminev 6500 rubla välja. See tal ka õnnestus. Ja siis lubati veel, et  viis aastat viisakeeld Venemaale….. Huvitav, miks nad küll nii ütlesid, turistide pealt nad ju teenivad päris hästi. Igastahes meisterdame kamba peale irved näole ja marssisime lennuki peale. Söödeti, joodeti, pandi magama ja varsti paistsidki Peterburi tuled. Lennujaamas oli bussijuht meil juba vastas. Üsna koomas olemine oli, ronisime bussi ja üritasime und jätkata, aga teeolud olid nii kehvad, et see oli suhteliselt mõttetu üritus. Narva piiripunktis istusime um 2.5 tundi ja Eesti piiri ületasime 02.30. Sülitasime Venemaa suunas ja näitasime keskmisi sõrmi. Kohvi ja eesti õlu Statoili bensukas ja kodutee võis jätkuda. Meie katsumused ja karastumised oli selleks korraks läbi saanud.

HEILI

 

PS! “Lunastus on see, kui Venemaalt välja pääsed” Seido San-i sõnad!