Õhtune sihtpunkt oli Halali laager, kuhu jõudsime juba 16.00. Peale meeletult kuuma päeva oli esimene peatus basseinis, siis karastavad õlled ja siidrid. Lärm oli päris suur. Edasi püstitasime telgid, sest kui juba pimedaks hakkab minema, siis toimub see alati kiiremini kui me seda oodata oskame. Ja siis oli meil veel üks probleem "kuidas leida aafrikas potti" vaja lahendada. Jaanus tõmbas põsed lohku ja läks poti jahile. Sisenes restorani ja läks otse koka jutule... et potti vaja. Selle peale kokk pakkus panni ja imestas, et kas tema toit meile ei maitse. Jaanus siis seletas, et panni pole vaja ja tahaks ikkagi potti (eht eestlaslik jonn) ja palus näidata, mis köögis veel. Terane silm leidis kohe õige suurusega poti üles, mis sellest et seal restorani külastajate jaoks oli kaste just valmis tehtud.  Aga kokk sai aru, et näljaste inimestega ei tohi vaielda, kallas tühjaks  ja andiski ära...
Üle pika aja oli meil soe õhtusöök. Järgnes meeletu tempoga söömine, kuna päike loojus, oli vaja jõuda veeaugu juurde... ning oli ka viimane aeg. Nägime oma esimesi ja viimaseid ninasarvikuid. Ema koos pojaga kustutasid janu ja tatsasid seejärel minema. Seda vaatepilti nägime ainult 5 min. Süda rahul, pugesid naised kell 20.00 põhku, kuid meestel jäi miskit veel hingele ning nad suundusid kohalikku restorani, et ka lõpuks rahu leida. Nende sõnul oli seal üldine mõnus meeleolu ja naeratav ettekandja.


HEILI

08.04. Teisipäev. Halali - Waterberg

Kokanaadi  (Haimar ja  Ester) äratus kell 5.00 - väljas veel pime, koitma hakkab 5.30 ajal ja läheb kiirelt valgeks, loomade joogikohas seekord õnne ei olnud või siiski, 2 neegripoissi istusid kõrvuti pingil...
6.45 sai bussile hääle sisse ja väljusime Halali laagrikohast Rhino Drive´le, mida iseloomustati, kui veidi kivist - tee oli ühesillaveoga bussile siiski kergelt liigeldav kuni loomavaatlemiseks sobilikku kiirust hoida. Algselt tegelesime linnuvaatlusega: sarvnokk, haugas, seejärel kilpkonn, prisked tõugud, sajajalgne, sebrad, hobuantiloop ja elevandi sõnnik.
Eland Drive´l kohtusime kirjakutega, enne Namutoni ilmusid tee äärde suured karjad sebrasid, hüpikantiloope, gnuusid ning ka kirjakud. 2-3 kaupa. Kella 11-ne paiku Namutoni, ca tund vedelesime basseini ääres, jõime külmi jooke, püüdsime basseini kuumal terassil jalgu mitte ära kõrvetada ja hüppasime basseini.

Kioskis müüdavas parki tutvustavas raamatus on toodud loomade kohtamistõenäosus joogikohtade lõikes. Eesmärgiga kohata elevanti sõitsime Väike-Namutoni joogikohta, eest leidsime paarkümmend ennast pesevat ja kuivatavat kotkast. Kaelkirjakud ála Navitrolla maalilt astusid samuti platsi. Temperatuur tõusis pärastlõunal 33ºC. Väljusime pargist suunaga Tsumebi. Tsumebis tankisime bussi joogivarud (diisel 8.30, vein 4l 56.-)
Tsunebist - Otjiwarongo suunal väljudes meeldiv kupliline maastik hõredate puudega, edaspidi suured tasandikud.
Waterbergi platoo jalamile campimiskohta jõudsime napilt kell 18.00 ehk sulgemise hetkeks. Platsi (800 NAD/öö) valime oma soovide järgi murule. Platsil olemas elekter, grillimiskoht. 
Eraldiseisvas üldkasutatavas hoones vesi, kööginurk, duss,  WC. Lõpule jõudsid Levo ja Chrisi seljakottide iseseivad rännakud - Air Namibia oli need pargiadministratsiooni vastuvõturuumi toimetanud, et omanikud saaksid need järgnevate päevade jooksul oma seljanahaga kokku kasvatada. Esimene öö ilma baari ja restoranita.

JAANUS

09.04. Kolmapäev. Waterberg Plateu Park.

Üldandmed Waterbergi Rahvuspargist.
Asub Windhoekist 260 km kaugusel põhjas 50 km pikkusel ja 16 km laiusel (400 km2) Etjo liivakiviplatool.  Oma kujult meenutab ta hiiglaslikku varjavat kätt. Kõrgus merepinnast 1800 m ja ümbritsevast maastikust 200 m. Tegelikult on platoosid kaks - üks väiksem teine suurem. Matkarada asub suuremal. Nagu nimigi ütleb on platoo veerikas. Vihmavesi immitseb läbi liivakivi ja toidab allpool asuvaid allikaid. Seepärast meelitab paikkond nii inimest kui ka metslooma. Legendaarne herero pealik Kambazembi pidas siin enne kui Saksa Keisririigi koloniaalväed ta 1904 aastal kõrbe kihutasid, 40 000 pealist veisekarja. Praegu leidub siin suurulukitest kaelkirjakut, ninasarvikut, leopardi, pühvlit. Rohkesti on antiloopi k.a. hävimisohus sable ja roan antelope (eestikeelset nimetust ei tea). Inimestega on harjunud imepisikesed damara dik-dik antiloobid, kes söövad häirimatult telkimisplatside vahel rohtu ja puulehti. Sama hästi tunnevad ennast üleannetud baboonid (ahvid) kes on õppinud isegi majutusonnide aknaid lõhkuma, et sealt suupärast hankida. Platoo ja selle ümbrus on maduderikas (23 liiki). Siin elab ka kurikuulus, kõige kiirem ja mürgisem madu maailmas - must mamba.  Vahel tuleb madusid püüda ja välja viia isegi  kämpingu pesuruumidest. Seda teeb  rahvuspargi juhataja abikaasa Anza.  Kuid siin on ka meeldivamat  elustikku nagu vöödiline mangust, kes madusid  sööb ning on oma urud otse kämpingu territooriumile rajanud. Võimalik on vaadelda kuni 200 eri liiki lindu, k.a. haruldast Rüpelli papagoid ja ainult siin pesitsevat Kapi raisakotkast. Loomastikurohke piirkond on raisakotkastele külluslikuks restoraniks.
Parki sisenemise tasu on 70 EEK inimesele+ 130 EEK auto eest. Kämpingukoht maksab 130 EEK+130 EEK iga inimese kohta. Iga kämpingukoha peale on lubatud max 8 in.
Unustage Etosha, Waterberg on sama liigirikas ja põnev!

Ajaloost.
Praegu on Waterberg rahumeelne kaitseala kuid 100 aasta eest oli ta veriste koloniaalsõja lahingute toimumispaigaks. Siit algas herero hõimu häving kui 2000 saksa sõdurist koosnev väekontingent kindralleitnant Lothar von Trotha juhtimisel ja kahurite toel surus 11. augustil 1904 aastal maha hererode ülestõusu mida juhtis  pealik Samuel Maherero. Mõlemad pooled võitlesid raevukalt  ja omasid suuri kaotusi kuid päeva lõpuks õnnestus sakslastel haarata enda kontrolli alla eluliselt tähtsad veeallikad. Varahommikul asusid hererod põgenema läbi Omakehe kõrbe itta Botswanasse. Võimalust ära kasutades käskis Von Trotha oma sõduritel põgenikud surnuks jälitada. Järgneva 4 nädala jooksul tapeti, hukkus haiguste, palavuse ja kurnatuse tõttu 65 000 hererot. Õudused ei lõppenud kui ka sakslasi endid tabas tüüfus ja kurnatus. Waterbergile järgnenud sündmuste käigus pühiti maamunalt ära 80% hereode rahvaarvust. Praegu võiks Namiibias hereosid olla 1,8 miljonit, kuid on 120 000.  Kuigi Saksa riik on genotsiidi eest andestust palunud ja maksab hererodele kompensatsioone, miilab vana vimm  jätkuvalt edasi.
Hästikorrastatud saksa sõjaväekalmistu asub kohe pargi sissesõidutee ääres puude taga.

Matkamisest Waterbergis.
Platoo jalamil asuvad mõne kilomeetri pikkused erinevad teemarajad. Lindude, loomade ja taimede vaatlemiseks sobivad need suurepäraselt. Nende läbimiseks kulub aega 40 minutit kuni paar tundi. Üleval platool kulgeb  4 päevane ja 42 km pikkune rada, valida võib iseseisva või juhitud (giidiga) matkamise vahel. Iseseisval matkamisel on võimalik saada tõeline kõnnumaakogemus, riskides muidugi kokku puutuda madude, ninasarvikute ja pühvlitega. Päevateekonna pikkused on mõnusad 13 km, 7 km, 8 km ja 14 km mis lubab nautida nii loodust kui ka ülalt avanevaid vaateid. Ööbimiseks on 3 varjualust koos minimaalsete pesemis- ja tualetivõimalustega. Varjualus koosneb neljakandilisest sissepääsuavaga u 150 cm kõrgusest kivimüürist mille keskel on pehme liivaga kaetud põrand ja mida katab plekk-katus. Joogivesi asub väiksemas mahutis ja pesuvesi suuremas. Vesi tuuakse tasandikult kohale džiipidega. Kuiv WC. See on "pehmem" matk kui Fish River Canyonis või Naukluftis. Ööbimisvarustus, toit ja priimused peavad endal kaasas olema. Joogivett peab päevaks kaasa võtma vähemalt 2 l inimese kohta. Rajal allikaid ei leidu. Mõistlik on arvestada soovitusega, et "matkajatel kel puudub võime sooritada paindlikke manöövreid nagu järsk kiirusevõtmine ja puu otsa ronimine ei tasu selle raja läbimist ette võtta". Rada on avatud aprillist novembrini. Iseseisvale matkale on võimalik minna kolmapäeviti, juhitud (giidiga) matkale neljapäeviti. Korraga lastakse rajale 6-8 inimest. Selline korraldus võimaldab grupil olla looduses täiesti üksi, kohtamata ühtegi hinge ning ööbida varjualustes omaette. Matk on tasuline ja tuleb ette broneerida (umbes 130 EEK inimesele).

Äratus: 04.00,
Kokanaat: Merike ja Heili
Ilm: selge, tugev tuul
Temp: 17-19 kraadi C, keskpäeval 26-30 kraadi C
Matka algus: 7.45
Marsruut: Bernabe de la Bat Rest Camp - Otjozongombe shelter
Päeva lõpp: 16.00
Matkapäeva kestvus 8 t
Teekonna pikkus: 14 km

Päev algab krapsakalt, pea kogu grupp oli kokanaadiga üheaegselt üleval. Mina ja Jaanus kõmpsime 5.30-ks pargi kontori ette, et kohtuda platoo giidiga. Seal aga täielik inimtühjus. Arvestamata kahte padjanäoga briti tüdrukut, kes ootavad safariauto saabumist. Kell 6.15 saabuvad lõpuks töötajad. Game Drivele (safari kohalik nimetus) on väljumas Land Roveri täis turiste. Vestleme juhiga. See vangutab pead kui kuuleb, et kavatseme platool iseseisvalt matkata. "Seal on leopardid ja ninasarvikud, väga ohtlik! Pealegi ei lasta sinna ilma giidita" Oleme täielikus segaduses, Lonely Planet räägib üht, kohalikud teist juttu. Kohale jõudnud giid hajutab siiski meie mured. Me saame ikkagi "unguided" rajale. Tekib väike segadus rajamaksu üle kuid tasume 7 X 100 NS ja püüame infomaterjale ja kaarte kaasa nõutada. Raja kohta on 18 leheküljeline brošüür kus sees platoo skeem, taimede, loomade ja loomajälgede joonised. Samuti teekonna kirjeldus. Kaarti neil pakkuda pole, peame leppima skeemiga. Inimesed on sõbralikud ja väärikad kuid nende inglise keel on raskesti arusaadav. Aktsendis on tuntavad on kohalike keelte mõjutused. Räägitakse intonatsioonita, jadana, hääldus on lohakas. Aga saame hakkama, ega endagi keel pole kiita.
Asjad aetud, tormame telkide juurde, pakime asjad kokku ja sõidame bussiga pool kilomeetrit üles, platoo jalamile, matkajate parklasse. Seal kohtume paavianikarjaga (10-12 isendit). Turnivad katustel, sõitlevad üksteisega, kratsivad, kolistavad prügikasti ja no lihtsalt elavad varjamatult oma igapäevast elu.
"Unguided" raja algus on leitav ja edaspidi ristub see paaril kolmel korral teiste kohalike jalutusradadega. Järsult tõusvat kanjonit pidi alustame tõusu 200 m kõrgusele platoole. Poolel teel on kalju küljes mälestusplaadid kahele hukkunud kaljuronijale. Infot nende hukkumise asjaolude kohta pole.
Kaljud on punasest liivakivist mis meenutab punast poorset tuhaplokki (kraapides pudiseb). Kivi on vete mõjul võtnud fantastilised vormid. Osa rünkasid meenutab hiiglaslikke lumememmesid, mõned sarnanevad alusele tõstetud kolpadele. Vastupidiselt ootusele on platoo väga ebatasane. Maapinnast kerkib liivakivikaljusid ja sambaid. Nende vahele on pikitud rohelised võsatutid. Pole ime, et see sürrealistlik maastik on inspireerinud kirjanik Arthur Conan Doyle kirjutama dinosaurustest pajatava romaani "Kadunud maailm".
Rada on kohati liivane, kohati kaljune. Tõusud-langused on lühikesed.  Tänane rada kulgeb platoo serva pidi. Rajaloogete tagant avanevad imelised vaated all laiuvatele sinistele tasandikele. Hommikupoolne temperatuur on  talutav ja tuul jahutab. Lõuna paiku hakkab päike ja silmipimestav valgus lausa pähe. Temperatuur on 30 kraadi piires (varjus), kogu aeg tahaks juua. Vett võtsime inimese kohta kaasa 2 liitrit. See kulub kiirelt. Rajal kohtab igal sammul ninasarviku, suurte sõraliste ja "kiisude" jälgi. Kohati on suured oksad 2-2,5 m kõrguselt maha murtud.
Kõhe on... Lubame, et ilma vastupanuta ei lase ennast nahka panna. Mõnes kohas meenutab rada lahingupaika. Segi paisatud pinnas, murtud puud ja põõsad, hulgaliselt jälgi. Tunne on, et... 100%-liselt kohtame metselajaid. Aga nagu varasem Kuriilide kogemus õpetas, et ei pruugi. Ja nii tänagi. Saan videole ühe väikese argliku dassie (imetajast rohusööja, kes elab kaljudel ja on muideks elevandi sugulane) ja sellega ka kõik.
Lõuna peame kell 12.00. Keedame priimusel vett ja lahustame juurviljasupi (Maggie muidugi) ning hingeldame pöösaste varjus palavusest. Rada on suhteliselt kehvalt märgistatud. Tänu Jaanuse vaistule eksime ainult ühel korral. Otjozongombe varjualusesse jõuame kella 16.00-ks. See on kivimüüriga ümbritsetud ja pooleks jaotatud pool-lahtine ehitis. Kahel pool liivapõrandaga magamispind, keskel söögiruum. Ust asendab ava ette laotud madal tõke, mille vahelt inimene saab läbi kõndida, loom mitte. Varjualuse kõrval on suur, umbes 2 m3-ne ja väiksem, u. 200 liitrine veemahuti. Alt tuuakse siia 4x4 teed pidi vett džiipidega. WC on valmis ehitamata. Käime metsa all.
14-st liitris kaasavõetud veest on järgi 2 liitrit. 8 tunniga kulutasime 12 litrit vett. Mahutite vee keedame läbi, enne kui joogiks kasutame. Peseme, keedame teed ja võtame väikese brändilonksu ning läheme platoosse lõikuva kanjoni servale vaadet imetlema. Näeme dassiesid (rock hyrax) ja paavianikarja. Sajab pisut vihma, kuid õhk on väga soe. Päike loojub 18.00 paiku. Toimetame avalisilmi varjualuses oma magamiseelseid toimetusi. Tahaks loomi vaadelda aga... ei midagi. Püstitame varjualusesse sisetelgi. Seal on rahulik ja putukate eest kaitstud magada. Magama heidame 20.00 paiku. Kõlavad pisut närvilised "kassinaljad". Kui enamus on "telkides", kolistab Jaanus plekk-katust. See kütab telgielanikes elevust ning toidab üleüldist eksiarvamust, et ahvid on rünnakule asunud.

LEVO

10.04. Neljapäev. Waterbergi II matkapäev.

Äratus: 5.15, matka algus 7.30.
Teekond: Otjozongombe - Otjomabenda (15 km)
Ilm: pilves, temperatuur umbes 18ºC
 
Magatud üle 9 tunni, tõeline puhkus. Päikesetõusuks ilmub taevasse selge triip, et saaksime nautida värvide mängu ja jälgida  meie "naabrite" ärkamistoiminguid ja hääli. Paavianite isased möirgavad vastastikku oma ärkamistervitusi, linnukoor kõlab uskumatult.
Tänase päeva teekonna pikkuseks peaks olema umbes 15 km. Peame jõudma järgmise shelterini "Otjomabenda´ni".
Hommikune teekond kulgeb hiilides ja sosistades. Näeme väga palju loomajälgi, aga ei ühtegi looma. Öise vihma järel on õhk täis väga meeldivaid lõhnu. Pea käib ringi heaolust ja meeleolu megahea. Aafrika lummab oma kaunite vaadetega.
Ilm on pilves, hea on kõndida. Kell 12.00 teeme lõuna Otjomabenda shelteris, mis on veel mõnusam ööbimiskoht kui eelmine. Arhidektuur sama, vesi olemas. Otsustame 1 päeva vahele jätta ja homse päeva ringradiaali täna ära teha. Lõunaks kiire supp, jätame kotid shelterisse ja teeme pealelõunal ühe ringradiaali veel (7 km). Nägime kaelkirjakut!!! Samm ilma kotita on kiirem, vahel tundub, et lausa tormame. 2,5 h ja "kodus" tagasi, saime ka väikese vihma!  Keegi pole vahepeal me kotte endale tahtnud.
Kokanaat kostitab meid õhtuoote-puljongiga.
Igaüks otsib  endale ühe mäenuki, kus hea vaade ja on pisut omaette.
Söögiajaks hõigatakse aga pere jälle kokku. Kartulipuder maitseb väga hea. Toidu kõrvale  leiba peaaegu üldse ei tarbi, sest leib on  küll tume, aga mitte rukkist vaid tundub, et nisujahu värvainega. Sai aga väga hea.
Kokanaat teeb kütuse kokkuhoiu mõttes süüa lõkkel. Tekib tõeline matkatunne, kui enda riideid nuusutada!
Päikseloojang pilvine.
Õhtune lõkkeõhtu.
Magama kell kaheksa. Telgid täiesti kõrvuti, tekib tunne, et magame ühes telgis. Kuulame veel kellegi õhtust "kõhulooma" huiget ja uinume.

MERIKE

11.04. Reede. Waterbergi III matkapäev.

Ilm: pilvine, kuid päikesetõusu ajal oli hetkeline selginemine. Tuleb vahelduvalt peenikest vihma, tuult pole, temperatuur umbes 20ºC.

Täna liigume Bernabe de la Bat Rest Campi tagasi. Eeldavalt 14 km.
Merike on kaotanud ühest silmast nägemise (nägemine on udune) peale teadmata takistuse silmas. Sai tehtud lähifotod silmast, aga näha pole midagi. Lõpuks paneme silma plaastri alla puhkama.
Päeva alguses on sademeteta, rada kulgeb rohumaal. Sadu tiheneb ja otsustame minna varju alla eelmise öö shelterisse. Sadu tugevneb. Oleme läbinud 2 tunniga pea poole teekonnast.
Olles teinud lõuna varju all, on vihm möödunud. Mõnus teekond mööda mõnusat rohumaad, olles näinud meeletult jälgi ja rohkelt värskelt auravaid sõnnikuhunnikuid, ei näe me ikkagi MITTE ÜHTEGI LOOMA. Lausa masendav! Aga kui ma olin näinud valge ninasarviku suuri, väga suuri jalajälgi ja suuri vagusid EI TEKKINUD MUL ENAM SOOVI SEDA NINASARVIKUT NÄHA. Huvitav, et käivad mööda matkarada, kus oli igasuguseid - sõralisi, kabjalisi ja kassiliste jälgi, on meil tunne, et loomad on siinsamas ümberringi, kuid näha pole kedagi. Samas olen rahul, et pole seganud kohalike metsaelanike rahu.
Viimasel veerandil näeme kauaoodatud dassysid. Olevat elevandi sugulased, kuid väljanägevuselt küüliku sarnased, kellel puuduvad suured kõrvad ja sabajupp. Olles rajal 5 tundi ja läbinud 14 km (Estri kalorimeetri järgi kulutanud 2100 kcal) jõuame laagrisse.
Jõudsime kohale ja tegime SUURE SIIDRI!!! See maitses mokale. Registreerisime vastuvõtus oma teekonna pikkuse ja nähtud loomad. Püstitasime laagri kohta, kus elavad kaks väikest damara dik-dik kitse. Nad ei lase ennast meist häirida.
Edasi toimusid rutiinsed, kuid meeldivad tegevused - pesemine, telgi püstitamine, lõkke tegemine ja loomulikult veini joomine. Selle tegevuse taustal on jumalik vaadata, kuidas valmib õhtusöök - "VAATA KÖÖKI WATERBERGIS". Mehed olid peale õhtusööki üpris lõbusad, vist ka seetõttu julges Levo tulla esimest korda naiste telki ehale. Naised olid seda ammu oodanud, kuid jututeemaks oli mehelik rassismiteema. Samas hästi uinutav....

CHRISTELLE

12.04. Laupäev. Arstipäev

Ilm : hommikul 20ºC, üksikud pilved ja õrn tuuleke. Päeval ca 30ºC. Õhtu 16,5ºC, tuuline.
Teekond: Waterberg-Okahandja-Swakopmund
Teekonna pikkus: 504 km

Kokanaat ärkab 5.15. Uni on juba tükk aega varem läinud.  Vastupidiselt eelnevate hommikutele on täna kaste maas. Eile, kui matka lõpetasime, pesime oma musti riideid, mis kahjuks ei olnud hommikuks ära kuivanud, vastupidi - riided olid rohkem vettinud, kui nöörile pannes. Õnneks oli hommikul päike ja tuul ja enne ärasõitu oli riided peaaegu kuivad. Startisime 8.20.
Merikese silm polnud hommikuks paremaks läinud, seetõttu otsisime esimese suuremas asulas arsti. Okahandja haiglas pädevat arsti ei olnud ja meid juhatati mõne tänava kaugusel asuvasse erakliinikusse. Kliinikus oli elav järjekord ja tuli oodata, Heili jäi Murkale toeks. Teised läksid samal ajal linna peale jooki-sööki ostma. Poest sai just ahjust tulnud sepikut osta. Mmmm...
Arsti juures oli ootel olnud üsna huvitav seltskond. Imestati ikka, kustkohast naised nii musti sukkpükse ostavad. Pärast selle küsimuse esitamist tuleb teadmine, et tegemist on ju mustanahalistega. Arst silmast midagi ei leidnud. On tugevalt vigastatud ja nüüd sellest tingitult põletikus. Arst kirjutas välja ühe rohu ja silmaklapi.
Selleks ajaks oli meil kõhud tühjaks läinud ja peatusime ühe toitlustamiskoha juures ja tellisime salatid. Üle tänava asus puuturg (puitsuveniirid). Külastasime ka seda. Vastu võeti meid ootamatult agressiivse müümisega. Iga müüja püüdis iga hinna eest sulle midagi müüa, neid ei huvitanud, et sa oled juba eelnevast boksist midagi ostnud. Igatahes tühjendasime seal natuke oma rahakotte.
Okahandjast võtsime suuna Swakopmundile. Maastik muutus pidevalt - suurematest puudest said väiksemad puud, siis põõsad. Edasi olid ainult üksikud rohututid, kuni lõpuks oli tühi väli - kõrb. Ainuke asi, mis tühjal väljal silma jäi, oli vasakul pool teed jooksev veetoru.
Swakopmund. Oleme jõudnud ookeani äärde. Vastu võtab meid tugevalt soolane mereõhk ja temperatuuride vahe. Tulime 30 kraadisest Okahandjast 16 kraadisesse Swakopmundi. Tänavad on harjumatult laiad ja soolast valged. Peatume ööbimiskoha juures ja väljume bussist, kui Merike avastab, et see hea ja soe sepik, mille me Okahandjast ostsime, on kogu tee tema all soojas olnud ja muutunud mõõtmetelt poole väiksemaks :)).
Täna õhtul nautisime päikeseloojangut ookeanikaldal.
Levol oli õhtul lihahimu, üritasime seda kustutada kanalihaga.

ESTER

13.04. Pühapäev. Swakopmund

Päeva kilometraaž 239 km
Swakopmundi kohal udu või pilvisus
Temperatuur 14-15°C
Sademeteta, kuid väga niiske, telgid panime kokku täiesti märjana.
Praktiliselt tuuletu.

Päeva algus - tutvumine omal käel Swakopmundiga, jalutuskäik hommikuses rannas, tuletorni lähedal. Kohtasime mitmeid valgeid jooksjaid, mustad valmistusid suveniirimüügiga. Öösel oli tänavatel laamendatud, kõik prügikastid ümber lükatud.
1. Päevaplaanipunkt - käia Welvitchia Drivel ja näha neid eelajaloolisi taimi (welvitchia mirabilis).
Väljusime C28 teed mööda ja keerasime ühe kaardi järgi drive alguseks näidatud teele D1991. Tee oli väga-väga-väga trepiline, kiirus max 40 km/h, kuid selle korvas kuumaastiku nägemine.  Selles piirkonnas nimetatakse Swakopi jõe orgu kuumaastikuks. Ja tõesti, nii see oli, tundsid end seal, kui mõnes ulmefilmi episoodis. Laskusime ka teed pidi Swakopi jõe oru põhja, kust leidsime mõnusa oaasi, kus tegutses Weitzenbergi farm, tegevusala ei tea, kuid keset kuumaastiku kasvasid palmid ja askeldasid kastmisvoolikutega mustad. Jätkasime Kolgata teed Welvitchia Drive poole. Ja nii oligi kahelpool teed need imelised taimed. Liiv, kruus ja siis maadligi rohelised laiad lehed korkjast südamikust välja kasvamas. Taime peal -> tõmbamind-lükkansind putukas, u 1 cm pikkune triibuline ja  tagumikke pidi koos ringi liikuvad olendid.  Nimelt  enamus aega nad nii paarituvadki.

linnusitt
linnulaat
majutus
7 düün
jahtklubi
raudtee vedu
walvis bay
 
HAIMAR

14.04. Esmaspäev. Wavis Bay

Ärkamine Walvis Bay Lagoon Chalets´is kella 6 paiku.

Ilm pilvine, sooja u 17°C, tuult ei täheldanud, aga udu takistas päikesepaistet.

Kohvilauas tavapärased muljed ööst: kes kui palju norskas, kes öösel kõndis või pissis ja kes mida unes nägi. Peale hommikusi toimetusi maabusime 7.30 "Mola-Mola" kontori ees. Päevaplaan nägi ette kajakimatka Atlandi ookeanil hüljeste keskel. Firma omanik ( meesterahvas Leon tutvustas ennast ja peale lühikest tutvusringi võtsime oma asjad ja kobisime tema 4W Länd Rover Defenderile. Sõit laguunini oli huvitav, Leon rääkis kõigest, mis tee ääres oli ja mida me aga küsida jaksasime. Vahvad olid pelikanid, kes olid lahedalt roosat värvi. Nad toituvad krevettidest ja krevetid söövad omakorda roosat planktonit. Sellest pelikanide värv. Lindude rändehooaeg oli juba läbi ja seega jäid flamingod nägemata. Edasi jõudsime Namiibia soolakaevanduse territooriumile (90 % soolast pidi minema Lõuna-Aafrika keemiatööstusele, väike osa läheb söögisoolaks, meresool on väga hea kvaliteediga). Soolavannid peegeldasid taevasse roosat valgust ja ühe soola valmimine basseinis võtab aega u 1 aasta.
Mööda liivast rannaäärt sõites nägime vöötselg-šaakalit. Enne õiget stardipaika nägime suurt hüljeste kolooniat...ja no see hääl, mis sealt tuli, see oli üks suur lammaste määgimine ja röökimine. Mõjus naljakalt. Ümberringi oli suur tühjus ja tüdrukute WC lahendas Leon leidlikult. Suur lina, mille sees olid vaiad, keriti ühe liigutusega lahti. Keset kõrbe tekkis sirm ja sirmi taha tekkis järjekord...
Peale riietevahetust kiired õpetussõnad ja juba hullasime me hüljeste keskel. Hülged on väga uudishimulikud, nad tulid kajakile külje alla ja kohati tekkis hirm, et paat läheb ümber või potsatab mõni vallatu kajaki ninale.
(Hülged olid poeginud u 6 kuud tagasi ja seetõttu ka suur kisa. Hülgemammad kutsuvad oma poegi ja igal hülgel on oma eriline hääletoon. Täiskasvanud hüljes võib kaaluda kuni 350 kg. Kui pojad on 6 nädalat vanad, siis õpivad ujuma, seega enne seda aega ei tohi neile väga lähedale minna. kohalikud ATV vennad kahjustavad loodust ja hirmutavad loomi pidevalt.)
Ookeani avarustesse jõudes tekkisid suured lained, vahepeal kadus kõrvalpaat laineorgu, kuid õõtsumine oli mõnus. Siis osutas Leon delfiinidele. Kahjuks ei hullanud samamoodi kui hülged. Nad olid tegevuses söögiotsimisega ja veest väljahüppeid pidid siis tegema, kui kõhud täis ja meel hea. Toitumise ajal liiguvad vee all. Aeg ajalt liigub seal ka vaalasid ja vaaladest on ka Walvis Bay omale nime saanud. Hüljeste mängulisus tekitasid elevust. Leon ütles, et nendega tuleb rääkida ja et nad on väga intelligentsed loomad. Mulle tekitas see emotsioone, mida pole ammu tundnud. Ilusad hüpped, suured silmad, kenad vurrud...
Tuur läks maksma 430 NAD üks nägu ja kõik läks asja ette.
Leon rääkis veel: elektrit toodetakse põhiliselt kivsöest, põhja pool hüdroenergia ja osa tuleb ka Lõuna-Aafrika Vabariigist.
Peale kella 13 jõudsime tagasi Walvis Baysse, täiendasime varusid ja startisime Nauklufti poole. Esimene teeosa oli kõrbetaoline maastik, edasi hakkas tekkima ka õrnrohelist kõrrelist taimkatet. Kohati meenutas steppi, mäed muutusid kõrgemaks, huvitavamaks. Tee ääres oli näha ka loomi: sebrad, jänesed, kitsed, šaakal, oravat.
Nauklufti väravasse jõudsime 20 min. enne 18, seega oli aega napilt, et kontorisse jõuda. Kuid nagu ikka jäime hiljaks ja nagu ikka ei tekkinud probleeme. Meid saadeti "Heaven Hiker´s Hut´i" ööbima, kus oli juba 4 inimest ees. Saime sõbralikult ennast ära majutatud. Selgus, et sealsed inimesed on rada mitmeid kordi läbinud ja me saime hulga kasulikku informatsiooni neilt, mis puudutas ööbimisi ja joogivett ja ilma jne. Elektrit polnud, sest generaator oli rikkis ning polnud tedagi, millal ära parandatakse. Kaamerate akud jäid pooltühjaks.
Magama saime u kella 10-e ajal. Ees ootas sääskedest paks öö...

HEILI

Üldandmed Nauklufti mägede kohta.

Ajaloost.
Enne kui eurooplaste jalg astus Nauklufti maadele, kihas see aktiivsest elust. Kahjuks pole sellest ajast kirjalikke ülestähendusi, see-eest on säilinud hulgaliselt suulist pärimust. Kui eurooplased sinna jõudsid, leidsid nad eest omapäraste kommete ja kultuuridega kogukonnad. Eurooplastega umbes samal ajal liikus üle Oranje jõe Namiibiasse hulgaliselt Oorlame (Malai orjade, khoisanide, hollandlaste ja brittide järeltulijaid). Need seiklejad liikusid hobustel ja olid relvastatud. See eelis tegi nad piirkonnas mõjuvõimsaks ja varsti kuulus neile märkimisväärne osa kohalikest veistest ja kitsedest. Omanikuks saadi karja varastamise või namade ja hererode maksustamise teel. See periood sarnanes Metsiku Lääne aegadega ja seda iseloomustasid mõrvad, karjavargused, prassingud, marihuaana suitsetamine ja võiduajamised hobustel. Marihuaanaga kauplemine oli mõnede kogukondade põhiline sissetulekuallikas. Väga hästi iseloomustab tollaseid kombeid tõik, et misjonäridki harrastasid kohaliku elanikkonnaga "relvad usuvahetuse vastu" tüüpi kokkuleppeid. Oorlaamid ei teinud siiski ainult pahategusid vaid seadsid sisse kindlad kaubateed Kaplinnaga, ehitasid tee Walvis Bayst WINTERHOEKI. Just Winterhoek oli Windhoeki varasem nimetus kuni ta suupäraseks väänati. Ja kui keegi kirjutab, et Windhoeki rajasid sakslased, siis pole põhjust teda uskuda. Seda tegid Oorlaamid (ehk Hendrik Witbooi onu Jonker Afrikaner).
Namiibia kandis vahepeal nime Saksa Edela-Aafrika. See kirjeldav nimi anti talle varastel 1880 ndatel kui sakslased esimest korda Namiibia rannikul maabusid. 1883 aastal toimunud Berliini konverentsil jagati Aafrika aafriklaste endi suureks imestuseks Euroopa riikide vahel ära. Konverentsi tulemusel omandasid sakslased selle väheviljaka kõrbe, mille vastu teistel riikidel puudus huvi. Kuidas õnnestus sakslastel maa kesk- ja lõunaosa üle võim saavutada, selles pole eri allikad üksmeelel. Ühed ütlevad, et  maad osteti, teised, et võeti üle/varastati. Üks sakslaste kasutatud meetoditest oli maa vahetamine võimude "kaitse" vastu. See meetod aga kukkus armetult läbi kui üks kohalikest liidritest, Hendrik Witbooi (vaata pildil), pani pihta Saksa Impeeriumi Komissarilt Dr. Heinrich Göringilt hobuse. Muuseas oli see õnnetu doktor III Reichi õhujõudude
feldtmarssali Hermann Göringi isa. Juhtum näitas, et sakslased vajasid ise kaitset rohkem kui vastasseisu.
Järgnevalt üritati uue meetodiga maa üle kontrolli saavutada. Ürikud jutustavad, et 1889 aastal maabusid Walvis Bays Kurt Von Franjoise juhtimisel 25 saksa sõdurit. Omamoodi iroonilisel moel saabusid
nad turistideks maskeerituna. Walvis Bay oli sel ajal brittide kontrolli all ja sõdurid ei saanud lihtsalt tulla ja täies lahingvarustuses brittide sadamasse marssida. Maskeraad lõppes alles Windhoekis, kus sõdurid asusid viivitamatult ehitama kindlustatud hoonet milles tänapäeval asub Namiibia Rahvusmuuseum (Alte Feste). Hoone tõi linna Saksa militaar-koloniaalse arhitektuuristiili.
Saksa koloniaalvalitsus ei saavutanud kunagi täit kontrolli Namiibia üle. Perioodil 1890-1909 toimus põliselanike ja Saksa võimude vahel lugematu hulk vastuhakke ja konflikte. Selle tulemusel hukkus peaaegu 100 000 hererot, namat ja damarat ning tuhandeid sakslasi lahingutes ja kontsentratsioonilaagrites (paistab, et II sakslased omandasid algteadmised II maailmasõja piinalaagrite loomiseks just Hendrik Witbooi

Namiibias). Saksamaal endas oli neile tapatalgutele suur vastuseis ja see peatas vähemalt hererode vastu suunatud genotsiidi.
Kuigi aafriklasi süüdistati "metsluses", hakkasid  20. sajandi alguse kõige suuremad metsikused toimuma Euroopas. Peale Sarajevo mõrva osutus Saksamaa olevat sõjas brittidega ja peale kiiret lüüasaamist Lõuna-Aafrika vägedelt alistus Saksa administratsioon Namiibias 1915 aastal ning andis võimu üle L-Aafrika peaministrile Louis Bothale.


Nauklufti mäed.
Nauklufti mäed on osa Namib-Nauklufti rahvuspargist. Park loodi algselt Hartmanni mägisebra kaitseks. See on äärmiselt ilus ja väga põneva ajaloo ning geograafiaga piirkond. Nauklufti mäed on populaarsed jalgsimatkajate ja maastikuauto sõidu harrastajate hulgas, kuid pakuvad mõndagi ka passivsema puhkuse harrastajatele. Nagu näiteks päikese käes mõnulemist ja aja surnukslöömist kaljubasseinide ääres (need asuvad Kudurusi laagriplatsi lähedal).
Nauklufti mäed on Namiibia siseosa mägismaa läänepoolseks servaks. Siin kohtab nii laiuvaid platoosid kui ka  tasandike kohal ähvardavalt kõrguvaid ligi 2000 m kõrguseid tippe. Mäemassiiv koosneb peamiselt lubjakivist ja dolomiidist. Vete mõjul on aastatuhandete jooksul tekkinud ulatuslikud maa-alused karstialad. Nendest maaalustest reservuaaridest saavad toidet maastikku lõikuvates sügavates ürgorgudes väljavoolavad kristallselged joad ja allikad. Vooluvete mõjul on tekkinud poorne kivim tuff, mida tuntakse ka "allikakivina". See urbne ja suhteliselt pehme kivim on tekkinud karbonaatiderikka vooluvete aurustumisel. Kõige laialdasemalt paljandubki see kivim u 20 minuti tee kaugusel kämpingu kontorist asuvate looduslike kivibasseinide juures. Tuffi laialdane levik tõendab, et mitte väga kauges minevikus oli kliima siinkandis tunduvalt märjem.
Mäed koosnevad kolmest peamisest moodustisest: Rehoboth Sinclair aluskivimite kompleksist, Nama Grupi settekivimitest ja Namib Nappe tektoonilisest kattest. Aluskivimi vanuseks on 1000 kuni 2000 miljonit aastat, Nama setetel 600 miljonit ja Namib Nappe umbes 500-550 miljonit aastat.

Kliima on küllaltki meeldiv vaatamata sellele, et suvised temperatuurid on äärmiselt kõrged. Talvised päevad on see-eest meeldivalt soojad, temperatuuridega mis jäävad 20 kraadi ümbrusesse. Siiski on õhtud külmad ja pole ebatavaline kui öised temperatuurid langevad nullini. Enamikes piirkondades sajab tugevaid äikesevihmasid detsembrist märtsini. Keskmiselt sajab 200 mm aastas kuid sademte hulk on äärmiselt ettearvamatu.


Soe riietus on omal kohal, õhtud on külmad.    

15.04.Teisipäev. Nauklufti mäed. Nauklufti I matkapäev.
3800 kcal

Öö oli lämbe ja kärarikas, kes nottis pirisevaid sääski, kes norskas... igatahes hommik oli päikseline ja peale kella 6 oli kogu grupp lauda kogunenud, et maitsta seda mida Heili ja Merike valmistanud oli. Ühtlasi anti isiklikule vastutusele hoiule järgnevate päevade toiduvarud ning kehtestati toiduratsioon 3 viilu leiba inimese kohta päevas ja 2 sibulat igale kokanaadile...
7-ks sörkisime Levoga pargi kontorisse pargi sissepääsu ja matkarajale lubamise vormistamiseks. Saanud meilt matkarajal vastutustundlikku käitumise deklaratsiooni ning arstitõendi füüsilise seisundi kohta (Nauklufti 8-päevast matkarada peavad mõned allikad Lõuna-Aafrika üheks raskemaks rajaks, kõrvalist abi pole loota) nõudis ametnik meilt looduskaitse- ja turismiministeeriumi luba. Kirjalikku luba meil ette näidata polnud, samas polnud ka ametnikul võimalust meie väidet etteregistreerimisest ja selle kinnitust kontrollida ..." generator is broken and phone is out of order...".
Tsivilisatsiooni arenguhüvedest rikkumata ja inimestest peaaegu puutumata paikkond andis endast märku kõige lahkemal ja meeldivamal moel. Ametnikud ise käivad tööle 300 km kauguselt, on kohal järjepanu 30 päeva, siis vahetatakse välja.
Rajale pääsesime 8:30 ajal, algselt kulges rada jõe kuivanud sängi mööda põigates aeg-ajalt kallastele, kus varitsevad pika sabaga varustatud kõrreliste seemned, millel arusaamatu spermatosoidile sarnane tung ... sügavalt sokkidesse ja läbi saapariide tungida. Juba paarisaja meetri läbimise järel muutuvad sokid kasutuskõlbmatuks, tuleb kasutada kaitsevahendeid- panna jalga pikad püksid või kasutada bahille.
Edasi kulgeb rada mööda traaversit mäe küljel tõusmata selle harjale, avaneb ulatuslikke panoraamvaateid. Näha on mitmeid õitsvaid rohttaimi, kaktuseid. Asteldega puud ja põõsad ei valmista sellel rajalõigul suuremat muret.
Valge värvi sisse astunud saapaid kandev mees on jätnud raja äärde oma jäljed maha, muus osas ei erine matkarada muudest loomade poolt sissetallatud radadest, pigem laseb madal kasutustihedus rajad heintaimedega kattuda. Loomade ja lindude jälgimise kõrval ei saa lasta tähelepanu rajalt hajuda, kuivanud jõepõhja klibul liikumatult lebav samavärvi madu ja ümberpööratud kivi alt välja roninud skorpion annavad märku mürgisemate põlisasukate olemasolust.
Palav ilm teeb oma töö , sunnib puhkepausidele ning rohkelt vett tarvitama. Päikesepõletusest tingitud villidele ja kestendavale nahale annab vähest leevendust hajus pilvisus ning hetked, mil rada läbib mäe varju.
Putte shelterisse jõuame ca tund enne päikese mäetaha vajumist. Puhast käimisaega 6:40 pargi kontorist ostetud rajaskeemi järgi distants 14 km absoluutset tõusu 300 m
Haimari ärahõõrutud kand näeb halb välja. Minul tekkis jäikade rihmadega Fjällräven Rastu 100 sissekandmisel vöörihma alla priskem muhk-märk sellest, et teatud vanusepiiri ületamisel algab taandareng, seda võimendab inimasustuse algkodumaale naasmine ning võib lõpeda saba taastumise ja puu otsa ronimisega. Homne päev toob selgust juurde.
Seltskond on roninud juba kella 19:00-st põhku, vahepeal on kell jõudnud liikuda 20:28-ni. Kuu on kasvanud üle poole, tuul on tõusnud ning kannab kirjutamist võimaldanud kuuvalguse ja päeviku vahel pilvi. Vaikus... Täna õhtul pidu ei tule, isegi sääskedel mitte.

JAANUS

16.04. Kolmapäev. Nauklufti mäed. II matkapäev Naukluftis.

Äratus: 05.30
Kokanaat: Chris ja Jaanus
Ilm: selge, pilvitu, temp. u. + 12 kraadi C
Matka algus: 7.40
Teekond: Putte shelter - Ubusis hut
Keskpäevane temp: +30-32 kraadi C
Matkapäeva lõpp: 17.10
Käigutundide arv: 8 t
Teekonna pikkus: 15 km
Estu kulutatud energia: 3400 kcal
Nähtud loomad:

Esimene tund päevasest teekonnast kulgeb mööda platood, madal rohi, üksikud puud ja veerevad kivid jalgade all. Ootamatult hüppab meie eest rohust välja aafrika metskass (punase raamatu liik) ja pistab välgukiirusel kaljude poole punuma. Edasi suundub teerada kuivanud jõesängi ja lookleb sellega kaasa. Aeg-ajalt muutub säng kanjoniks mille serval kasvavad suursusgused kaktused ja tünjad moringapuud. Taas lagedale välja jõudnud, kohtume Hartmanni mägisebradega. Loomadest näeme veel oryxit (gemsbok), dassiet, Paaviane (baboone). Tuul on tagant, see on mõnus. Lõunat peame kella 12.00 paiku Bergbosi tuuliku juures. See on mahajäetud  tuulejõul töötav veepump ja suur mahuti selle kõrval. Vett seal ei leidu. Jaanus ronib tuuliku torni inspekteerima. Kinnitame keha pakisupi ja kurgisaiadega. Nopime ja klopime sokke ohteist puhtaks.
Peale lõunat algab laskumine platoolt Umbusi jõe kanjonisse. Tuul vaibub kanjonis, taevasse tekivad esimesed pilved. Kaljud kaarduvad katusena kanjoni kohale, lõhn on vürtsine justkui puuviljaturul. Täielik tühjus, ei ühtki märki inimtegevusest. On hea ja varjuline mööda jõesängi astuda. Pind on vahelduv - kord astud pehmel kruusal, kord koperdad vaevaliselt veerekividel, siis jälle hüppad ühelt "oinapealt" teise peale ("oinapead" suured kolbakujuliseks lihvitud dolomiididst kaljurüngad). Jõepõhjas ilmuvad aja kulgedes nähtavale esimesed seisva veega loigud. Need kihisevad elust. Iga 45 minuti tagant teeme 5-10 minutit pausi. Kallame jalatsitest kivid välja ja puhastame sokid teravatest ogadest. Tuulutame jalgu, et niiskus ville ei tekitaks. Püüame jalgu tervetena hoida, hommikul tõmbasime varvastele ja päkkadele leukoplasti peale. Sellest on palju kasu olnud. Pikkamööda tekib jõesängi voolav vesi. Justkui "maa alt". Just maa seest ta välja imbubki. Astangute all on sügavad selgeveelised tiigid. Seda naudivad konnad. Konnad kõrbes!
Ühe käänaku tagant avaneb vaade hiiglaslikule koopale, mille ava ees painutavad hiiglaslikud ahvileivapuud oma oksi üle jõesängi. Kallastel kasvab luga ja kahel pool kõrguvad 30 meetrised kaljud. Märkan puu jämedal horisontaalsel oksal rapitud sebranahka. Tüvel on küüniste jälgi. Tõenäoliselt leopardi töö.
Mõnisada meetrit allapoole ei suuda enam kiusatusele vastu panna ja koorime ennast paljaks ning sukeldume jaheda veega sillerdavase tiiki. Peale ujumist kuivatamae end kuumal kaljul. Tõeline paradiis!
Kuid üllatused on alles ees! Edasi liikudes kaob äkki ees jõesäng ja ees haigutab kuristik. Oleme jõudnud 10-12 m kõrguse kuiva joa servale. Jõgi on enne astangut maasse kadunud. Allasaamiseks on kaljude külge ankurdatud kett. Matkakepid heidame enne laskumist üle serva alla. Et ei segaks. Seejärel laskume seljakotid seljas mööda ketti alla. Selliseid allaminekuid on ees ootamas neli. Kõige naljakamasse olukorda satume eelviimase juures. Siin kitseneb kanjon 3 meetri laiuseks ja selle põhjas 20 m pikkune ja 8m laiune põhjatu veesilm. Kaldad ulatuvad püstloodis taevasse. Mina proovin veest läbi minna, saan aga vööni märjaks. Jaanus üritab ämbliku kombel kaljule kleepudes ringiga mööduda. Kumbki üritus ei õnnestu. Kaalume väga erinevaid lahendusi. Kuni üleujumiseni ja otsustame lõpuks, et meiega on halba nalja tehtud ning et peame enne pimedat tagasi pööruma eelmisesse shelterisse. Grupp on juba tagasi pöördumas kui viimasena tulles silman äkki märkamatut rajaotsa mis viib paremale üles. Siit lähebki tegelik kettrada takistusest mööda. Meil õnnestub enne loojangut jõuda Ubusi onni.
Ubusi Hut osutub mägedest ümbritsetud mahajäetud farmiks. Üsna kehvas olukorras ja võssa kasvanuks. Majas on narid, külmavee dušš ja isegi töötav gaasipliit. Kuid ukseklaas on katki (baboonid?) ja katuses haigutab auk. Kontrollime vee olukorda mahutis ja otsustame vett keetmata kujul mitte juua. Mahutil on kaan pealt ja tõenäoliselt on seegi baboonide töö. Karta, et veest võib veel midagi leida. Homse joogivee võtame ka allikatest. Kuna eelistame väljas magada kuid sisetelkide riputamiseks pole puid, tassime narid välja, tõmbame vahele latid ja riputame telgid üles. Haimar näitab huvitavat helendavat putukat. Selle taguots plingib neoonroheliselt-siniselt nagu ööklubi strobo. Tähelepanuväärne! Uni tuleb 19.30. Haimar tegi täna laulu:

Me kohal on taevas, me jalge all maa
on algamas päev Namiibias
Kott selga ja kepid ja juba ma läen
kaema mida toovad need mäed
Oi, oi, oi, oi, õhtu on kaugel,
mingem ja laulgem.
Igas päevas võiks olla veel teinegi päev
ja matkakepp mõlemas käes.

Kas tulen või lähen või siia ma jään...

Nõuandeid tulevastele Nauklufti matkajatele:

• Kasuta jalgade kaitseks libedast riidest kuid hästi hingavaid sääriseid (torpasid, bahille). Säärised takistavad väga ohteliste kõrstaimede seemnete haakumist sokkide ja saapapaelte külge. Seemned on piigikujulised ja tekitavad läbi soki tungides ebamugavustunnet ja nahaärritusi. Halvemal puhul tekivad väikesed põletikud.

• Kuna kliima on palav, lähevad jalad kergesti hauduma. Seetõttu on soovitav varbad-kannad leukoplastiga teipida; iga 45 minuti tagant teha peatus, saapad, sokid maha võtta, sisetallad välja võtta. Sokid tuleb ohetest puhtaks nokkida-kloppida, siseetallad ja sokid kuivatada (10 minutiga jõuab selle töö ilusti ära teha ja pisut puhata ka)

• Hõõrdumise vältimiseks pane soki peale naiste nailonpõlvik. See libiseb saapas paremini ja väldib villide teket.

• Kuigi magatakse varjualustes (shelterites), on mõistlik matkale võtta sisetelk, see varjualuse alla püstitada ja magada sisetelgis. Nii oled kaitstud putukate, skorpionite ja madude eest. Saab rahulikult välja puhata.

• Päikesekreemi kaitsefaktor võiks olla vähemalt 20-22. Ennast määrida tuleb mitu korda päevas. Hoolikalt kata kõrvalestad, kõrvatagused, põlveõndlad ja randmed. Sain vaatamata hoolikale kreemitamisele kõrvalestadele põletusvillid.

• 6-8 tunnise teekonna peale võta kaasa 2-2,5 l vett inimese kohta.

• Matkakepi parajaks pikkuseks osutus 110 cm (180 cm mees). Pikemat sammu on seljakotiga veerevate kivide peal raske astuda.

• Nauklufti 4 päevane rada on hästi tähistatud. 8 päevasel rajal on märgistusega probleeme. Pead omama head vaistu. Kaardist on vähe kasu, sest see on ebatäpne ja sellel puuduvad samakõrgusjooned. Kui sa rännakul viimase 10-15 minuti jooksul pole rajamärki kohanud, pöördu kindlasti tagasi sinna kus viimast märki nägid ja otsi rajaots üles. Sest kui eksid, pole abi oodata! Mobiililevi pole ja otsima hakatakse sind nädala pärast. Ning mägede pindala on Eesti suurune. On kust otsida.

• Rajal on nii puuke, skorpioneid kui ka madusid. Seega pead liikudes suutma näha 3 tasandit: jalge ette maha, silmade kõrgusele ja puude või kaljude kõrgusele. See seab eesliikujale suure vastutuse. Kuigi tõenäosus madu kohata on sama suur kui Eestis rästikut näha, on maod meie rästikust kordi mürgisemad. Puugid liginevad sulle laagriplatsil või puhkehetkedel rohul istumisel. Hoia niiskest puudealusest rohust kõrvale. Enne kui kivile istud, veendu, et skorpione pole.
  

LEVO


17.04. neljapäev. Nauklufti mäed. Nauklufti III matkapäev.

Õhtul lepime kokku, et ärkame võimalikult vara, et vältida tõusu ajal kuumust.
Äratus kell 4.30 kokanaadil. Tähed sirasid veel taevas. kui ärkasime. Meeldivalt jahe. Teele saame asuda 6.40. Tundus, et samal ajal ärkasid ka kohalikud ahvipered. Meie päeva algust täitsid nad tervitavate karjatustega.
Tänase päeva I pool on teada. Tõus pool päeva mööda sama jõe orgu, kus eile laskusime, kuni tuulikuni.
Nii nagu raamat kirjutas, oligi tõus tunduvalt lihtsam, kui laskumine. Jõudsime selle järsu tõusu lõpus olevasse "basseini", kus eilegi ujusime. Kirjeldamatu elamus keset raskusi ja meeletut ilu on üks hommikune suplus. Chris, kes polnud öö otsa maganud eelmise päeva üleväsimusest, oli hommikul üsna sõnatu ja väsinud. Peale tõusu ja suplust aga lõi särama nagu säraküünal ja siis ei tahtnud mitte miski tema käimishoogu enam pidurdada.
"Bergbrosi" tuuliku juurde jõudsime koos ujumisega 3 tunniga. Pool tundi kulus Jaanusel teeotsa leidmiseks, saime niikaua puhata. Veel tund käimist ja jõudsime ilusasse puudesallu, kus tegime pika lõuna krõbuskite, kurgi, puljongi ja uinakuga.
Tõeline puhkepäev
Kaardi järgi otsustati, et veel 2 tundi ja kohal, kuid üllatus oli suur, kui peale 45 min seisis meie ees välja peal shelter ja selle ümber jooksvad sebrad. Kell oli siis 14.30. Shelter on üks kõige mõnusamaid siiani olnutest.
Igaüks saab tegeleda pesupesemisega. Tekitame ka ühe puu taha vannitoa, kus ennast pesta saab. Peale lõunat alates on ümberringi pilved ja äikesekõmin. Jahedam tuul.
Vaatame, kas saame veel täna päikese loojumist nautida koos õhtusöögiga. Tegime lõket, unistasime. Päikese nautimiseks enam võimalust ei antud. Magama läksime kell 19.00. Öösel oli vihm ja tormakas tuul.
Estri andmetel kulus päeva jooksul 3200 kcal.

Neljapäevane teekond - Ubusi hut - Bergposi tuulik - Adlerhorsti zelter

Päeval palav - sobib lühike pluus, pikad püksid paremad, sest lühikeste puhul kleepub heinapraht sokkide ja saabaste külge.
Soovitav teha lõuna 12-13-14-ni, siis kõige palavam ja raskem liikuda (kui pole pilvi).
Õhtul tuule ja vihmaga seljas soe pesu ja fliis (soojadest riietest ongi ainukesed asjad soe pesupluus ja fliis kaasas).
Magamiskott kerge täiesti piisav.

MERIKE


18.04. Reede. Nauklufti mäed. Nauklufti IV matkapäev.

2600 kcal

Ilusal aasal ilusal hommikul ilus ärkamine. Öösel tõusis vali tuul ja tuli paar vihmasagarat. Mehed käisid öösel tuule eest kuivavat pesu püüdmas. Hommikul oli vahelduvpilvisus, kuiv, kerge tuul.
7.40 hakkasime liikuma. Tund liikumist, jõudsime tee hargnemisle, kust üks tee viis 4 päeva (22 km), teine 8 päeva rajale. Edasine tee viis laskumistega mööda orgusid kuni jõeni. Jõe orgu oli 2 km ja seal eksisime, sest raja märke ei vaadanud ja ainus mis viitas, et oleme valel teel, oli see, kui laskumised läksid kividelt sügavikku, ilma kettideta. Tuli tulla natuke tagasi ja siis tegime 150 m tõusu üsna vertikaali. Olime tulnud 4 t 50 minutit ja peaaegu poole päevateest tulnud.
Mäkke jõudes avanesid miljonivaated, isegi Sossusvlei liivadüünid olid taamal näha.
Edasine teekond oli serpentiinis allamäge mööda rusuvoole, kuni jõudsime jõesängi. Tegime lõunapausi ja uinaku võimsas kiviamfiteatris. Päeva lõputeekond viis kuivanud jõepõhja pidi onnini. Vahepeal saime jõe basseinis ujumas käia. Ööbimiskohta jõudsime 15.30.

Tänased tähelepanekud:
1. Heili kohtus 2 korda skorpioniga
2. Eksisime teelt 3 korda, sest rohi oli pikk ja rada päeva lõpus laisalt märgitud.

CHRISTELLE


19.04. Laupäev. Nauklufti mäed. Nauklufti V matkapäev.

2640 kcal
ESIMENE RASKE PÄEV :). Vähemalt nii väideti infovoldikus, et 4 esimest päeva on kergemad ja 4 järgmist raskemad.
Hommikul pool viis kuulen, kuidas kokanaat hakkab tegutsema. Kuna valitses pikaldane pimedus, keeravad kõik ülejäänud teist külge. Kella viie paiku tuleb telgist välja pugeda. Jahe. Panen lisaks soojale pesule ka fliisi selga. Jaanus on shelteri ette lõkke teinud, mille ümber on mõnus istuda.
Pool seitse sätime end minekule. Taevas on täiesti pilvitu. Õnneks puhub kerge tuul. Mäejalamil kõigil naistel käed külmetavad, tähendab et Aafrika hommikud polegi kõige soojemad.
Täna on viies matkapäev ja kätes-jalgades tublisti jaksu. Esimese tõusu võtame 50 minutiga, teise 40 minutiga ja väsimusest pole veel märkigi. Teisel mäekingul näeme kahte kitse, kes mängleva kergusega mäest üles jooksevad. Veel poolteist tundi astumist ja näeme algul kolme sebra. Ja hetk hiljem juba suurt karja 30-50 isendiga. Nauditav hetk.
Oleme olnud 5 tundi teel, otsustame teha lõuna. Leiame selleks varjulise koha jõesängis. Pakisupp ja puljong täidab kõhtu, mis teeb  mõnusalt uniseks.  Võtame  päikesevanne.
Pärastlõunane maastik üllatab, oleme jõudnud tasandikule. Pilvitu ilm ja ere päike suurendab tänast veetarbimist. Tee läheb järjest laiemaks ja laiemaks, kuni ristub autoteega. Umbes 2 km vantsimist ja jõuame veerand neli Die Valle shelterisse. Koht on kena. Ümberingi ilusad mäed. Halb on see, et mäed varjavad päikese ja hetkel on siin tuulekoridor, mis teeb olemise jahedaks. Peseme end ja paneme ruttu soojad riided selga, et ei külmetaks ennast. Pärastlõunal liikusime ca 2 tundi.
Paberite järgi oli tänane teekond 17 km pikk, kuid teel olles tekkis meil tunne, et kilometraaž on arvutatud tasapinnaliselt. Reljeefi arvestades võib teekond olla kuskil 20 km.
Vahepeal tuul tugeveb, varjame end shelteri kaitsvate müüride vahel. Puhkame jalga, teeme süüa... Päikeseloojang on mägede taustal nõiduslik. Koos päikesega raugeb ka tuul. Õhtune elamus on täiskuu tõusmine. Kuu  on nii ere, et tekib tunne, et kohe-kohe sõidab auto mäe tagant välja.
Magama läksime kell seitse.

Mulle on jäänud mulje, et kui selge rada ees on ja nähtavus hea, on ka rajamärgistus hea, aga kui on  pöörangukoht (mäest alla tulekul või jõesängist väljumine jne) on rajamärgistust raske märgata ja tekitab meis segadust.
Võimalik, et matka kilometraaž on mõõdetud tasapinnaliselt, ei ole arvestatud reljeefi.

ESTER

20.04. Pühapäev. Nauklufti mäed. Nauklufti VI matkapäev.

Äratus 4.30. Minek 6.31
Tuul: õhtul mäele, hommikul mäelt. Viis öösel une ja kaardi.
Pilvitu, temp umbes 20 kraadi, kuid tuule tõttu on kõigil paksud riided seljas, tundub justkui 12-13 kraadi.
Raja profiil lubab algusest peale tõusukokku 450 m. Levo-Jaanus läksid enne tõusu pilti tegema, kadusid 25 minutiks, said püstloodis seina all üles vaatamisest laksu.
Seejärel tegime kogu grupiga tõusu just selle seina-kanjoni-kose kohale. Oli nii tuuline, et pilvitust taevast paistev päike ei suutnud meil pikki varrukaid maha võtma sundida. Tõusu ülaosas viis matkarada meid "poolidest" basseinide juurde, mida oli kaskaadis mitu tükki. Liiga tuuline, et kümmelda!
Tõus jätkus harujõe orgu pidi ja viis meid kanjonisse, kus tekkis tunne, et oled tundmatus maailmas, kus poorne sein ja veebasseinist algav koobas varjulises orus just nii mõjusid.
Seejärel jõesängis kivilt-kivile, lõunapaus vahele ja üles 1850 m kõrgusele läbi Kvantsi oru. Siis mööda vana mägiteed alla. Mägitee saamise põhjus ei ole teada, kuid mõjus huvitavalt, sest silmnähtavalt oli palju inimrammu teesse pandud, veoautoga võis kurule sõita vanasti. Mägitee pakkus veelgi üllatusi - järjekordne skorpion ja must mamba. Risti üle tee 1,5 m teejuht Jaanusest. Õnneks pööras ringi ja põgenes. Veel mingi veerand tundi ning shelter ilmus äkitselt me ette. Just äkitselt, TUFA shelterit polnud enne märgata kui olime ukse ees.
NB! matka lõpp 15.30
Tuul, mis kestis terve päev, vajas pikkade varrukatega särki või õhemat fliisi ja peakatet, mis peas püsiks, isegi sellist, mis kõrvu kataks.
Samas tuleb päikesekreemi ikkagi kasutada, sest päike on päike.
Päeva lõpeb lõkkega shelteri ees. Kuu tõusis samaaegselt päikese loojumisega.
Öö ja õhtu jahedad.
Läbisime 16 km, vähemalt legendi järgi.

HAIMAR


21.04. Esmaspäev. Nauklufti mäed. Nauklufti VII matkapäev.

Öö oli vaikne, kuid jahedam kui eelmised. Mitmed võtsid öö jooksul riideid peale. Magamiskoti comfort t° +5°C ei olnud enam comfort. Kokanaadi (Heili, Murka, Levo) äratus 4.30, ülejäänud järgneva poole tunni jooksul. Levo oli eelmise õhtu lõkke sütel tule taas üles saanud ning ärkajad kogunesid end tule paistele soojendama ning energiat koguma. Sellel ööl päris kottpimedaks ei läinudki, täiskuu valgustas kuni päikesetõusuni välja.
Laagrist väljusime 6.49. Tõus kulges ladusalt kuni ketiga lõiguni. Joa serva pidi kulgev tõus osaliselt märg ja vetikatega kaetud. Jalgade toeks leiab nukke ning pikki haaramisi või ainult käte jõul ülestõmbamist vaja ei ole. Julgestuse puudumine ning järsust tõusunurgast ning kõrgusest tingituna otsustasime peale Murka ülesjõudmist ülejäänud tüdrukute kotid meeste seljas üles tuua.
Tõusul kimbutas meid tugev jääkülm tuul ning teravad kivinukid, mis käsi-jalgu veristasid. Õnneliku tõusu tähistamiseks kallistused. Energia taastamiseks rosinad ja glükoositrops keele alla. Jätkasime tõusu tuule eest kaitstud ajutise veevoolu sängis kuni lameda tipuni, kus külm tuul sundis fliisi selga panema. Temperatuur tuule käes ca 18-20°C, tuulevaikuses 25°C. Seljakotte riburada maha jättes suundusime maalima veerekese pääle, "Maailmavaadet" (vaade mäeahelikevalisele laiemale orule) imetlema, seda ei jätku aga kauaks, Windhoek Premium nimeline tipuõlu, paar pilti ja otsime lõunatamiseks mäenõlvalt tuulealusele poolele veidi alla laskudes varjulise koha. Lõuna, "sokkide nokkmine", jalgade tuulutamine, leiba luusse laskmine kl.  12-13.
Täis kõhuga valime järgmiseks sihtmärgiks lauge tõusu Bakenkop tippu ( ligi 2000 m) , hommikust alates absoluutset tõusu 500 m. Teekond jätkub pärast laugjat kiviklibust laskumist punaka savipinnase ja hõreda taimestuga platool. Platool leidub hulgaliselt loomade joogikohti ja ka loomi endid jääb üha enam silma. Shelter asub väikese puusalu varjus kuivanud joogikoga kõrval, WC ligi sada m eemal keset lagedat välja. Päevateekond 7 tundi , lõpetasime 15:15.
Kui püsti seistes puhus jahe tuul siis maas lamades on võimalik ennast päiksel praadida lasta. Tüdrukud heitsidki peale kohalejõudmist pikali päevitama, paljaid naisolevusi tuli lähedalt vaatama kohalik hüpikantiloobi sokk, sik-sakis läheneva ja mökitava soku edasised plaanid jäid aga teada saamata, unesegaste päevitajate järsk reaktsioon peletas külalise.
Kolonialistlik mõttviis käib valge mehega saatjana kaasas piisab vaid paarist nädalast, et kohanenuna ennast peremehena tunda ja soku territooriumile sissetunginuna põlisasukat külaliseks nimetada.
Õhtul läks jahedaks, tüdrukud riietasid bikiinide asemel selga puhvaikad, rätid pea ümber ja kindad kätte, lõke sai eksikombel 200 L õlitünni asemel maapinnale süüdatud, ringi käis pudel - õhtu getos.
 
JAANUS

22.04. Teisipäev. Nauklufti mäed. Nauklufti VIII matkapäev.

Ärkasime Kapokvalte shelteris umbes 5.15. Öö oli jahe, enamus magas sooja pesuga. Hommik algas lõkkega ja väga kauni päikesetõusuga ja lisaks sellele oli ka Jaanuse sünnipäev. Pidupäeva puhul oli Jaanus kokanaadist vabastatud, kuid oma panuse andis ta " sala müsli" näol, mis oli kotis peidus. Loomulikult järgnes elevus ja tore sünnipäeva laul.
Start hütist kell 6.30. Taevas pilvitu, väga nõrk tuul ja sooja umbes 25°C. Hommikune jalutuskäik platool oli põnev, kuna nägime palju loomi (joogikohad olid läheduses). Peale tasast maad hakkasid mäenõlvad - Never Ending Hillls ja no olid ikka lõputud küll ja kuumus hakkas juba ajudele ka. Lõunasöögiks olid müslibatoonid ja ei mingit pikka puhkust. Ülejäänud matk oli puhas laskumine mööda jõeorgu. Poole maa pealt tekkis orgu ka vesi, mis moodustas väikseid basseine. Vee nägemine mõjub meile alati ühtviisi, nimelt koorime ennast paljaks ja lähme ujuma, pesema, suplema. Järgmises basseini kohas oli suitsuvorsti ja saiapuru üllatus. Vorst maitses imehea. Tegelikult oli see meil ametlik esimene näljapäev - "nälg Aafrikas". Väheke maad enne matka lõppu nägime suurt ahvipere ja siis oli üllatus ka - kahte inimlooma. Matk lõppes reipal sammul Hikers Heaven hüti poole. Ajanappuse tõttu oli kiire pakkimine, siider ja puntra kalli - ära tegime!!
Kell 13.05 sai matk läbi, päevamarsruut oli 14 km (5t 50 min ja 2040 kcal).
Edasi tuli bussisõit mööda kruusateed Sossusvlei liivadüünide poole. Sesriemi kämpasse jõudsime umbes 16 ajal - väga tavapäratu. Tormijooks poodi jäätise, õlle ja saia järele. Seejärel alles lunastasime sissepääsupileti ja maksime ööbimise eest. Nüüd järgnesid ainult mõnusad tegevused: basseinis ujumine, duši all pesemine!
Kella 19 paiku sõitsime lähedalasuvasse Sossus Lodge´i õhtusöögile. Parklasse jõudes tuli meile vastu 2 sõbralikku mustanahalist, nad palusid meil istuda elektribagidesse. Sõit mäe poole läks lahti, soe tuul puhus näkku ja ööpimeduses paistsid lodge´ide tuled, mis kaunistasid mäekülgi. Autojuhtide käest kuulsime, et koht on alles üsna uus ja olid väga rõõmsad, et seda kohta külastasime. Restoran oli rabavalt mõnus,  hubane. Olime esimesed külalised. Hämaras valguses nägime teenindajate lumivalgeid naeratusi. Laua taha istudes me veel kahtlesime, et kas ikka oleme õiges kohas. Menüüd lugedes rahunesime ja muhelesime, 8 päeva ju mägedes ja korraga selline meeleolu. Tellisime kõik veiseliha, kuid enne seda oli maitsev supp ja lõpuks ka magustoit. Kõhud ägisesid. Väike kohv ja tee järgnesid kõrval baaris. Teenindus oli kiire, hooliv, koha manager isiklikult tuli meid tervitama.

HEILI

 23.04. Kolmapäev. Automarsruut Sesriem - Windhoek

Äratus: 4.30
Ilm: Selge ja tuuletu
Temp ärkamise ajal: +14-15 kraadi
Päeva algus 5.10
Teekond: Sesriem (Sossusvlei kämping) - Windhoek
Keskpäevane temp: 32 kraadi
Päeva lõpp: 18.00
Teekonna pikkus: 519 km

Ärkame varakult, veel pimedas. Peseme, pakime kiiresti ja hüppame bussi. 5.15 peaks Sossusvlei pargi väravad avanema. Ja namiibid on täpsed, nii see ongi. Õigel aja sõidame väravatest läbi, auto number kirjutatakse üles ja 75 km- ne mustkattega tee viib düünideni. Veel on pime, vaevumärgatavalt eristuvad ainult mägede kontuurid. Päikesetõusu ajaks ei jõuaks Sossusvleini ka parima tahtmise korral, seepärast otsustame tõusu nautida Dune 45-l. See on 150 m kõrgune liivaküür rahvuspargi keskuse ja Sossu luidete vahelisel teelõigul. Keskusest on sinna 45 km, sellest tuleneb ka luite nimi. Parklast alustab teekonda luite tippu u 70 turisti. Katkematu rivi rühib harja pidi ülespoole. Peale nädalatepikkust viibimist inimtühjuses on üsna harjumatu inimkarjas olla. Kiiresti muutub valgemaks ja koos päikesega kerkivad silmapiirile 3 kuumaõhupalli. Istume luite harjal reas, nuumame silma, jälgime liivajooksikuid (süsiklased?) ja sisalikke. Peale seda sõidame edasi Sossu suunas. Seal kus lõpeb asfalt, ootab meid parkla ja must mees kes on platsile rivistunud safariautode pealik. Küsime temalt Deadvlei ja Sossusvlei kohta täpsemat teavet ja peale väikest nõupidamist kobime Nissanist ümberehitatud lahtisesse (12 kohalisse) džiipi (100.-NAD inimene) ja laseme end esmalt Deadvleile viia. See luidete vahel paiknev valge saviga kaetud maapinna ja surnud puudega teravaid kontraste moodustav paik asub poolel teel Sossusse ja veel jalgsi 800 m lõunasse. Tee on väga pehme liivaga kaetud. Kahe silla veoga masinatel luideteni ei pääseks. Lahendus oleks matkata jala 4 km Deadvleini ja sealt edasi 2 km Sossusvleini. Peaks ennast ette valmistama 12 kilomeetriseks rännakuks pehmes liivas ja kõrvetava päikese all. Enamus turiste seda ei tee, nägime ainult kahte jalgsi liikuvat keskealist inimest.
Deadvlei juures viskab juht meid maha ja lubab tunni pärast uuesti peale korjata ja edasi sõidutada. Kulutame esimesed 15 minutit kiireks hommikusöögiks. Eelmisel õhtul pargi pagaritöökojast ostetud kohevad saiad maitsevad hästi. Tavaliselt sööme hommikuti kell 6.00. Täna on juba 9.30 ja see on isu tõstnud. Deadvlei (vlei - voogama, voolama) on kuulsaks teinud fotograafid. Siit on võimatu hea pildita lahkuda. Neljast küljest hiidkõrgete punase liiva luidetest ümbritsetud valge saviväli sealt välja turritavate tontlike puutüvede ja sini-sinise taevaga fotosid kohtab igas Namiibiat tutvustavas raamatus. Käime meiegi ja saame oma superpildid kätte. Maitseme maapinna savi - pole üldse soolane. Miks puud on ära surnud?
Sossust sõidame ainult mööda. Oleme Namiibia nädalate jooksul kõrbe juba kogenud ja meie tunded on pisut väsinud. Samuti pressib aeg peale - Windhoekini on 500 km, millest 420 on kruusateed. Õhtuks tahame jõuda Cardboard Boxi (seljakotirändurite hostel) Windhoekis. Oma Vito juurde jõudes keedame sooja lõunasöögi, külastame tõenäoliselt maailma kõige üksildasemat kõrbevetsu, uurime turismifirmade reisijateveo rekkasid (just, turiste veetakse selleks kohandatud 3 sillaliste furgoonrekkadega) ning keerame seejärel bussinina Sesriemi poole tagasi. Päevavalges sõites avaneb maastik kogu oma ilus. 100-200 m kõrgused luited palistavad kauguses teed. Nende ees laiuval tasandikul söövad hõredat kõrberohtu hüpikgasellid (springbock), oryxid (gemsbock), jaanalinnud. Hüpikgasell on tõenäoliselt üks maailma kiiremaid sõralisi. Tema jooksukiirus võib ulatuda 80 kilomeetrini tunnis. Joostes teeb ta veidraid hüppeid, põrgates maast neljal jalal lahti. Hüpped on uskumatult kõrged. Arvatakse, et need on vaatlushüpped. Oryx aga on üks parimaid kõrbes kohanenud sõralisi. See põdramullika suurune kahe piikterava sarvega antiloop suudab taluda väga kõrgeid temperatuure ilma üle kuumenemata. Tema ninas asub spetsiaalne “radiaator” millega jahutatakse ajusse suunduvat verd. See kohastumine kaitseb õrna aju kuumakahjustuste eest samal ajal kui looma kehatemperatuur võib tõusta üle 40 kraadi.
Sesriemis viskame veel pilgu peale kuulsale Sesriemi kanjonile. Vooluvete poolt settekivimisse uuristatud 30 kilomeetrine kanjon on kaunis muljetavaldav. Raske on ette kujutada kui mitusada tuhat või miljonit aastat on pidanud vihmavesi siin kõrbes seda uuristama. Sajab ju harva. Temperatuur on tõusnud +32 kraadini. Taevas on täitsa pilvitu.
Teekond Windhoeki on sündmusterikas. Kulgeme mööda võsas kulgevaid kruusateid. Siin puuduvad truubid ning teed kulgevad otse läbi kuivanud jõesängide. Vihmaperioodil kulgevad jõed risti teest läbi ja uuristavad sinna süvendi. Süvendeid on nii palju, et pidurdada ja hoogu võtta tuleb ühe kilomeetri jooksul mitu korda. Meie vaene MB saab parajat vatti. Vihmade ajal saaks siin liikuda ainult neliveolise masinaga. Asustus on äärmiselt hõre, enamuses asuvad farmid teineteisest 50 km kaugusel. Kuid teeäärsed maa-alad on kõik tarastatud. Koduloomi ei juhtu nägema enne kui alles Rehobooti ümbruses. Seal kaovad ka jõesängid ja kruusatee muutub paremaks. Liikumiskiirus on u. 80 km tunnis. Vastutulevad autod liiguvad vahest veel kiiremini. Vastutulijatega kohtudes tuleb kõrvalistujal suruda peopesa vastu tuuleklaasi, et pehmendada kruusakivide lööke ja vältida akna purunemist.
Kusagil kõnnumaal, keset “ei-tea-mida” satume põneva sündmuse keerisesse. Kihutades kruusateel tolmujutt lehvikuna taga, märkab autojuht viimasel hetkel teel madu ja selle suunas pikeerivat pistrikku. Pidurdada enam ei suuda ja buss sööstab nende kahe vahelt läbi. Madu paiskab end akende kõrgusele õhku ja langeb maha. Pistrik suudab viimasel hetkel üles pöörata ja maandub liiniposti otsa. Saame auto 30-40 m pärast seisma ja laseme tasakesi tagasi. Madu on terve kuid saadud ehmatusest oimetu. Saame kuni meetripikkust isendit 2-3 minuti jooksul avatud bussiuksest jälgida enne kui ta end kogub, ähvardava poosi võtab ja siis vaikselt minema roomab. Võrreldes Nuklufti mägedes kohatud musta mambaga on ta väiksem ja heledam ning pea tagant veidralt laieneva kaelaga. Jaanus oletab, et see võis olla munamadu. Lahtikäivad lõualiigesed ning kaelalaiend võimaldab tal terve linnumuna korraga alla kugistada. Pistrik jälgib meie tegemisi posti otsast pealt. Ju jätkab ta oma jahti peale meie lahkumist. Rehobootis külastame varude täiendamiseks SPAR-i marketit. Inimesed on sõbralikud, abivalmid, samas tagasihoidlikud. Valdavalt eri toonis musta nahavärviga. Kohtab ka valgete järeltulijaid. Paar murdeealist poissi kerjab. Oleme raske valiku ees. Kui anname raha, siis me ei soodusta hakkamasaamist ega lahenda ka algpõhjust. Samas soodustaksime kerjamist. Kui raha ei anna, siis need kõhnad poisid on lihtsalt näljas. Anname leiba. Võetakse vastu ja asutakse sööma.
Uskumatu, kuid päikeseloojanguks oleme Windhoekis. Cardboardis võetakse meid vastu kui vanu tuttavaid. Saame isegi sama toa. Haimar, Chris ja Estu keedavad maitsva nuudliroa hapukasvürtsise mangokastmega. Teeme Viru Valgest kokteili ja veedame paar ilusat tundi Boxi basseini serval, kuulates baarist kostvat Rolling Stonesi’i, Pink Floyd’i ja Suzi Quatrot.  

LEVO