India, Goa maakond
Reisijuhid:
1.    The Rough Guide To Goa
2.    The Rough Guide To South India (Goa, Karnataka, Kerala, Tamil Nadu, Mumbai, Andhra Pradesh, The Andaman Islands, Maharashtra)
Kaardid:
1.    Travelmag India, Pakistan, Nepal. 1:400 000
2.    The Rough Guide Map. South India. 1:1,200 000 

Hea teada. 

Ajavahe Eestiga 3,5 tundi. Goas aeg hilisem. 

Malaaria. Malaariahooaeg Goas: maist  - oktoobrini. Tõenäosus suurem Põhja - Goas ja džunglis viibides. Malaariasääsk lendab öösiti, päikeseloojangust - päikesetõusuni. Seega päeval liikumine ohutu. Džunglis püsi öösel toas või kanna väljas pikkade säärte ja varrukatega heledaid riideid. Malaariatablettide söömine ei anna 100%-list kaitset malaaria vastu.

Valuutakursid. Päevakursid saad valuutakalkulaatorist (olemas isegi EEK/INR). 1.11.2008 sai 1 EEK eest 4 INR (0,25). 1 USD  =  49 INR.  Koha peal on kursid siiski  madalamad. Parim kurss Delhi Indira Gandhi lennuväljal. Linnades kehvem. Veel nõuandeid rahavahetuseks.

Rahakulu Goas 1 in. kohta 250.- USD/ nädalas (söök, joogid, majutus, shopping, rolleri rent, bensiin, tuurid, takso, restoranid, tipp jne).

Temperatuurid. Õhutemperatuur: 30-35 kraadi. Veetemperatuur: 25 - 28 kraadi

Tiibeti hõbeehete hinnavahe võrreldes Eestiga 3-4 kordne.

REISIPÄEVIK. 

15.11.2006. Kolmapäev.

Uskumatu aga lõpuks algas uus aeg! TPK aastad on seljataga, Matkajuhi omad ees. Uus ajastu algas puhkusega 14.11.2006 kell 17.08. Istun kupees laua taga ja panen neid ridu kirja. Väljumiseni on jäänud 2 minutit. Veduri nina on Moskva suunas ning homme kohaliku aja järgi kell 09.00 peaksime olema kohal, et õhtul Delhisse lennata.
Ilm on sombune, umbes +5 kraadi. Murks tõi meid jaama ja viib meie auto tagasi Räpinasse.
Eesti -Vene piiri ületame probleemideta (uuemal ajal on vaja viisast koopiat, see oli meile uudiseks). 22.30 oleme piirist üle ja suundume restoranvagunisse õhtust sööma. Waldorfsalat 45.- EEK, klaas mahla 10.-EEK. Teenindus aeglane. Öörahu 00.00

16.11.2006. Neljapäev.

Ärkan 6.30. Ilm on endiselt sombune kuid ei saja. Vaguni WC-sse pesema. Hambahari on jäänud Chrisi kotti, seega jäävad hambad jälle pesemata. Videokaamera akusid on vaja laadida. 220 V pingega on rongis kehvad lood. Vahekäigus on ainult 110 V. WC ukse vastas olev 220 V pesa reageerib vaguni kaitsmete väljalülimisega.
Moskva, Leningradi vaksal kell 09.00. Kõmbime ootesaalist hiiglasliku Lenini büsti alt läbi tänavale ja läbi tunneli üle tee asuvasse kaubanduskeskusesse. Puhub külm tuul, sooja +1 kraad.
Keskuse bistroos sööme pannkooke, laeme kaamera akusid, loeme reisijuhte ja peame plaani.  Linnaekskursiooni ei võta, ehkki algselt oli kavas. Käime kaubamaja diagonaalis läbi ja ostame dokumentide, raha ja elektroonika kaasaskandmiseks kõhu- ja kaelakotid. Vaja oleks veel adapterit India vooluvõrgu jaoks (hiljem selgus, et vajadust pole - saab euroopa pistikuga hakkama) ja mulle õhukesi pükse (kavatsen oma vanad paksud teksad Indiasse jätta, et ei peaks seljakotis kandma). Kumbagi ei leia.
Šeremetjevo 2 poole hakkame liikuma juba kella 14.00 paiku. Teekond on eelmise aasta Kirgiisia matkast tuttav – Leningradi vaksali Komsomolskoje metroojaamast kuni Belorusskii vaksali metroojaamani, seal ümberistumine teisele liinile, suunaga lõppjaam Retšnoi vaksalile. Retšnoi vaksali M-jaamast väljas tänaval asub busside lõpp-peatus. Buss number 851 ja marsa number 200 K väljuvad sealt Šeremetjevo 2-te. Lihtsalt huvitav teada: samast väljuvad tasuta marsad matkakaubamajja.
Kahjuks on 851 –le nii pikk järjekord, et otsustame marsaga õnne proovida. Kuigi masinad peaksid väljuma 15 -17 minutiliste intervallidega, pole juba tükimat aega ühtegi väljunud. Seisame vene kombe kohaselt kannatlikult järjekorras ja jälgime hullumeelset liiklusvoolu, milles suhteliselt rahulikult käituvad autojuhid püüavad säästa naist, kes lapsevankrile paigutatud termostest peatuses külmetajatele otse sõiduteelt kuuma kohvi müüb.  
Kahel vene naisel meie ees ja taga ei pea närv vastu ja asuvad mind kui ainsat käepärast meesterahvast utsitama taksot püüdma. Sukeldun liiklusvoolu ja peagi jooksen ühe auto kõrval koputades sõrmenukkidega vastu küljeklaasi. Juht peatub alles mitmekordse tülitamise järel. Sõit kestab umbes pool tundi ja maksab nelja peale (mina, Chris ja 2 vene naist) 400.- rubla. Šeremetjevos kolime kohe tuttavale bistrookorrusele. Seal on aastaga mustemaks muutunud. Sööme borši (35.- rubla/14.-krooni) ja joome kohvi (45.-rubla/18.-krooni). Loeme raamatuid ja teeme aega parajaks. Paneme jalga Keenid, vanad jalanõud jätame WC prügikasti.
Tollivaba tsooni poodidest leian enda arust Indias vajaliku vooluadapteri.
Pardale saamine sujub viperusteta. Lennuk on IL-96. 235 kohta, lennukaugus 10 000 km, lennukõrgus 13 000 m, kiirus 900 km tunnis. Istume keskmises reablokis (3x3 istet ühes reas; 18 rida E ja F kohad on meie omad). Lennuaeg Moskva - Delhi 6 tundi.
Väljalend hilineb 40 minutit. Õhkutõus on ebastabiilne. Loobib ja pillub päris kõvasti. Salongis on üsna lärmakas – venelased joovad, hindu lapsed mängivad istmeridade vahel, stjuardessid sagivad. Magada ei saa. Lennu viimases kolmandikus tunnen poolunes, et lennuk kaob alt ära. Kaldub küljelt küljele ja rappub. Inimesed rabavad turvavööde järele. Nagu katastroofifilmis. Kapten teatab, et oleme sattunud tugevate õhuvoolude piirkonda.

17.11.2006. Reede.

Maandumine Indira Gandhi rahvusvahelisel lennuväljal sujub libedalt. Kell on 03.50 (kohalik aeg). Temperatuur +18 kraadi.
Vahetame lennuvälja rahavahetuspunktis kogu raha ära. Rahavahetaja väidab, et kurss pidi parem olema kui kusagil mujal Indias ( hiljem selgub, et tal oli õigus; 1 USD = 44,45 RB; 1 EEK = 3,6 RB). Vahetame ära 1600 USD-d. Peaks jaguma, lisaks sellele on meil kaasas krediitkaart.
Lennukipileti Goale loodame saada samalt lennuväljalt. See on võimalik. Lende väljub päris tihedalt: 10.05, 10.30, 10.40, 11.20, 12.35 jne.
Astume Kingfisheri kassa juurde. Delhi – Goa lennu normaalhind on 5400.-RB/ 1500.-krooni. Kahjuks ei õnnestu meil samaks päevaks normaalhinnaga pileteid saada. Peame maksma topelt (10500.-RB/2916.-krooni).
Kingfisheri lennuk väljub siselendude lennujaamast, kuhu viib tasuta buss. Bussid väljuvad iga poole tunni tagant. Meid juhatatakse VIP-ide ooteruumi ootama bussi väljumist (väljumisaeg 06.00). Jagame ruumi kena India perega. Pereisa on ärimees ja pere naaseb 3 aastaselt lähetuselt USA-st Seattlist. Lobisemine nendega aitab aega veeta.
Täpselt õigel ajal väljub valget värvi, tundub, et käsitööna tehtud umbes 20 kohaline buss lennuradade vahelt siselendude jaama. Ühel hetkel sõidame kõrvuti Kuwait Airwaysi lennukiga. Põnev. Sõit kestab 20 minutit.
Terminaalis joome hommikukohvi – etioopia ja colombia cappucinot. Mis neil vahet, seda pole maitsest tunda (ehk on põhjus papptopsides). Eripakkumisena lisandub plekkkarbitäis küpsiseid. Lennujaamas on elektripistikud igal pool, saan kaamerat ja mobiili laadida. Loeme ja „nokime” vaheldumisi oma aega täis. Hirmus uni on. Eesti aeg on 04.30 varahommikul.
08.30 algab turvakontroll. Chris kobatakse naiste pool kardina taga läbi, mina astun publiku ees pingikesele ja turva laseb kätel käia. Kõik sujub libedalt. Kõik on seejuures hirmus sõbralikud.
Väljalend hilineb kuid lennuk ise valmistab täieliku üllatuse (võrreldes Aerofloti Iljušiniga). Tuttuus Airbus A321 väljast ja seest firmavärvides, iga istme seljatoes telekad, konditsioneeritud õhk, modellidest stjuardessid. Peale istumist ulatatakse kohe joogid, pakikesed kõrvaklappide, maiustuste ja reklaamkingitustega. Telekast jookseb 6 programmi, raadiost 14.
Lendame välja tund aega hiljem. Kohe algab toitlustamine. Vürtsine kana kastmes, mingid pallikesed ja rulli keeratud tainas mis maitseb nagu kneedlik. Pakutakse teed ja vett ja kooki mis viib keele alla. Äärmiselt abivalmid stjuardessid, tugev väljaõpe väljendub selleski, et kui ulatab midagi, siis vaatab silma.
Vahemaandumine Mumbais võtab jälle rohkem aega, sest lennuk tiirleb 30 min linna kohal enne kui maandumisloa saab. Goas pidime olema juba 13.30 nüüd oleme Mumbais ja kell on 15.00. Sooja on 36 kraadi. Maal saadetakse lennukisse imekärme koristusmeeskond. Igaühel on oma funktsioon. Üks pühib käepidemed üle, teine teleriekraanid, kolmas võtab tolmuimejaga tolmu. Stjuardessid vahetatakse välja värskemate vastu.   
Delhi ja Mumbai vahe 1120 km, lennukõrgus 9800 m, kiirus 800-850 km/t. Mumbai ja Goa vahe 452 km, lennuaeg 40 min. Jälle toitlustati.
Maandusime 16.45. Vastu võtab uimastavalt vürtsilõhnaline leitsak (kes valetas, et India haiseb uriini järele?). Saabuvate lendude terminal on väike ja remondis. Pöördusime Goa provintsivalitsuse infopunkti terminali I korrusel. Ametnik broneeris meile majutuse Colvasse (majutuskohta mis asub 5 minuti tee kaugusel rannast). Koha nimi „Amigos Plaza”. Kahene tuba TV, dušši ja WC-ga maksab 700.- RB/194.-krooni. Infopunkti ametnik soovitab võtta ettemaksuga (pre-paid) takso otse terminalist. See tagab, et juht ei hakka keerutama ja lisatasu nõudma. Üks ots lennujaamast Colvasse maksab 550.-RB/152.-krooni. Taksoks Suzuki Baleno, sangas üsna viisaka olemisega hindu noormees kuid kelle sõidustiil tundub isegi India liikluskultuuris rullnoklik olevat. Pidevalt signaalitades ja vaheldumisi rooli ja mobiiliga opereerides kupatab mees mööda kitsaid teid jalg- ja mootorratturite, jalakäijate ja rikšade vahel. 
Teekonna jooksul vaheldub džungel küladega kus võib silmata Portugali valitsusajast pärit koloniaalstiilis elumaju. Kõikjal on kristlikke sümboleid (jumalaema, ristid jne.). Kell 18.30-19.00 pimeneb. Majutusse jõuame suisa kottpimedas.
Siin tajume esmakordselt India leitsakut kogu tema sügavuses. Me ei imesta, et toas on pisut kopituselõhna ja põrandal toimetavad imepeenikesed sipelgad. Laes pöörleb hiiglaslik jahutustiivik.
Korrastame end ja siirdume õhtusöögile. Motelli peremees soovitab läheduses asuvat tänavarestorani.
Interjöörilt meenutab see meie mõistes restorani väga suhteliselt. Liival seisavad puitlauad ja plastiktoolid, puudele on riputatud valgusvoolikud ja ala on ümbritsetud bambusmattidega. See-eest annab teenindus silmad ette Euroopa parimatele kohtadele. Teenindajatest kiirgab huvi sinu soovide vastu, külalislahkust ja austust. Kõnetamine on üliviisakas ja aupaklik. Ja mitte hetkekski ei tekkinud kahtlust siiruses. Eelroaks võtame rohelise salati (36.-PB/10.-) ja Goa salati. Kandikul tuuakse ekstra värsked kalad (catfish, kingfish, garneelid ja mingi lesta moodi kala) väljavalimiseks. Valime kingfishi (mis ta ka eesti keeles poleks).
Mõne aja pärast tuuakse lauda tomatilaternaga valgustatud ja kaunilt garneeritud vaagen, (tomat on õõnestatud ja pilutatud ning sisemusse on asetatud väike küünal, latern heidab kompositsioonile punakat valgust). Vaagnal, salat, riis, kartuliliistakud jne. Arve läheb kokku 635.- RB/176.-krooni. Tipp 15.-RB. Mängib väga hea ühemehebänd.
Hulgume pisut tänavatel. Müügikohad on lahti, kutsutakse ostma. Kell 22.00 heidame magama. Uni lööb momentaalselt pähe.

 18.11.2006. Laupäev. 

Ärkame kell 10.00. Öö olevat olnud rahutu minu uneskõndimise tõttu. Mitte midagi ei mäleta.
Jätame oma põhjamaiselt paksud reisiriided külalistemajja ja ostame rannalähedasest poest uued indiapäraselt kerged ja õhukesed riided selga. Võtame suuna Colva linnast randa pidi lõunasse. Ilm on päikeseline ja temperatuur üle 30 kraadi. Pole tähtis kas 33 või 38, selles kuumuses need paar kraadi enam rolli ei mängi. Kõik on täpselt selline nagu ette kujutasin. Müstika! Sööme Strobo nimelises sackis (sack – vaiadele ehitatud palmilehtedest katusega rannarestoran) kerge lõuna ja teeme plaane. Tutvume Raj-iga (sacki peremees). Vajadusel saab ka tema juures sacki terrasil ka ööbida. 
Peale sööki hoiame ikka lõunasse, Benaulimi küla suunas. Reisijuht ütleb, et hinnad on seal sõbralikud ja õhkkond rahulikum. Rand on ääristatud sackidega. Igaühte jätkub istuma ja lamamistoolidel päikest võtma 3-10 inimest. Tõe huvides peab ütlema, et mitte kõigis ei saa ööbida. Tundub, et paremal järjel olevad kohad pakuvad ainult sööki. On mõned majutusasutused a la coco hut (bambusseinte ja palmilehe katustega). Teeme janukustutamiseks peatuse ja võtame ühe 650 ml õlle (25.-RB/7.-krooni) ning arbuusimahla (15.-RB/4.-krooni). Külitame lamamistoolil ja maitseme märjukest. Enne 1,5 tundi ei viitsigi edasi liikuda. Meid on vallanud sossegarde (portugali keeles „muretus”).
Mõne aja pärast hakkab tunduma, et muretus saabus siiski liiga vara. Cocohutsidest ja järgnevatestki kohtadest saame vastuseks eitava: „no rooms available”. Kõnnime peaaegu Varca rannani, lootuses leida Succorina nimelist külalistemaja, mis asuvat kaardi järgi üsna ranna läheduses. Ei leia, kohalikud ka ei tea. Pöörama sisemaale ja kõmbime külatänavaid pidi Benaulimi poole tagasi. Lõpuks oleme Benaulimi Colva poolses rannas väljas. Teeme kohakeses nimega Sernabatim sackis puhkepausi ja küsime peremehelt head nõu. Mees on ülimalt abivalmis ja helistab ning broneerib mereäärsest parklast itta suunduva tee äärde umbes 200 m kaugusele rannast meile kohad külalistemajja. Konditsioneeri, WC ja duššiga kahene tuba maksab 800.-RB/222.- krooni. Ettekandja nimega Thomas saadab meid majutusse. On ka viimane aeg, hakkab pimenema.
Parklas seisavad taksod ja rikšad, renditakse mootor- ja jalgrattaid, on väike pood ja internetipunkt-reisibüroo, riidekraami ja ehtelahvkad.
Jätame seljakotid tuppa, kaasa võtame raha, dokumendid ja elektroonika ning seame sammud randa sööma. Teeme maitsva õhtusöögi. Mina hailiha lõigud salati ja kartuliliistakutega pluss äärmiselt maitsev kaste (90.-RB/25.-krooni). Chris sööb kana, mis on valmistatud mandžuuriapäraselt ( 60.-RB/17.-krooni) ja rothit (õhuke pannkoogisarnane leib). Saadan sõpradele ja perele SMS-e. Kell 22 kukume unne. 

19.11.2006. Pühapäev.

Öösel käis katusel hirmus kolakas. Vist kukkus kookospähkel katusele. Äratus 9.30. Sööme hommikust samas kohas kus eile õhtulgi. Otsustame rannapäeva võtta. Ajavahe, reisiväsimus tahavad väljapuhkamist ning palavus harjumist. Käime Araabia mere kibesoolastes lainetes ujumas ja seame ennast sackimeeste lahke abiga lamamistoolidele sisse. Plaanime külastada loodes asuvaid Grande ja Sao Jorge saari. Huvi oleks teada saada milline näeb välja üks lõunamere saar. Tellin Thomaselt homseks sõiduvõimaluse.
Meie päevitamata nahk tõmbab kärbsepaberina ligi kõiksuguseid kauplejaid ja artiste (köielkõndijad). Õnne proovivad ka mõned kerjused. Paar kohalikku naist tulevad juttu puhuma ega saa silmi Chrisi valge naha pealt. Nad ei mõistvat, et miks me pruuniks päevitada tahame. Nemad tahavad just valget nahka! Eks igaüks igatse seda mida tal pole. Naiste vanust on raske määrata, nad näevad küpsemad välja kui tegelikult on. Üks neist on 18 aastane ja tal on tütar. Mees ei salli teda selle pärast ja põlgab. Indias valitseb endiselt poegade kultus. „Its not my problem, It is God-s problem, mis mina teha saan?” kostab naine jutu lõpetuseks. Ei taha mõeldagi, mis saab looduse tasakaalust siis kui Aasias muutub kättesaadavaks lapse soo määramine enne sündi.
Otsustame päeva tulemuslikult mööda saata ja India võimalustest maksimumi võtta. Tellime ayurveda massaaži. Selleks tuleb massöör meile rolleriga järele. Sõidame kolmekesi rolleril umbes 1 km sisemaale soojärve kaldal asuvasse võiks öelda villasse, kus majutatakse ka rändureid. Viisakas majutus kaheses duši ja WC-ga toas maksab 400.-RB/111.-krooni. Kuniks Chris on laual, tutvustab perepoeg mulle linnuriiki. Vaatlen ja filmin kotkaid, haigruid ja hulgaliselt tundmatut linnurahvast.
Peale massaaži sammume omal soovil jalgsi tagasi, pildistame teeäärses soos jäälinde ja lootoseid.
Rannas selgub, et järgmiseks päevaks saarereisi ei saa, rahvast ei kogunenud piisavalt. Sööme maitsva õhtusöögi, jalutame pimedal rannal ja vaatleme sackides toimuvat ning peame plaani järgmisteks päevadeks. Õhk on soe, ilm pilvitu. Ööbime samas külalistemajas. Plaanin öösel kell 02.00 rannale minna vaatlema kuidas rannakalurid merest võrke välja võtavad. Homme kavatseme minna Colvasse. Ostame sealt tagasisõidupiletid ära. Kuna saartele ei saa, siis rendime homme rolleri, et minna lõunapoolseid maakondi vaatama. Sernabatimi parklarendist pakuti 600.-RB/166.-krooni päev. Liiga kallis. Ei võta. Rough Guide ütleb, et 150-250.-RB/41-70.- krooni oleks mõistlik hind.

20.11.2006. Esmaspäev.

Alguses ei tule und kuid mida lähemale kella kahele, seda raskem on üleval olla. Püüan ärkvel püsida. Kardan, et magan loomusenõudmise maha. 01.30 võtan kaamera ja suundun randa. Chris on ähmis ja lubab paanikasse minna kui ma kolme tunni pärast tagasi ei tule. Annan lubaduse 3 x korda koputada kui saabun. Kokapoisid magavad külalistemaja õuel kokkulükatud lamamistoolide. Kõmbin pimedat külatänavat pidi randa, lahtistes poekestes magavad inimesed põrandal, läheduses haugub koer. Jõuan ookeani äärde, parkla hämar valgustus ulatub rannajooneni. Paarsada meetrit eemal lõpetavad 2 sacki töölised tööpäeva/hommikut, tuled lastakse kustu ja peagi vuravad rollerid minema. Olen ihuüksi…pisut kõhe on,….piilun selja taha. Aga ei kedagi, ka kalamehi mitte. Pikkamööda harjub silm pimedusega ja hakkab veepiiril seletama kummalisi justkui õõtsuvaid kühme. Esimene mõte on, et vees ulpivad plastikkotid. Aga liigutavad justkui!….KRABID! Sajad krabid pagevad lainetesse kui neile lähenen. Kehastun loodusfilmi operaatoriks ja üritan kaamerast „nightshootiga” (öövõtte režiim) liikuvaid „objekte“ tulistada aga „relv“ jääb nõrgaks. Kiir ei ulatu krabideni. Muudan taktikat, heidan naabrusesse ehitatava sacki palmiplankudest põrandale kõhuli. Nüüd asun umbes 1 m kõrgusel rannaliivast, minu all liival asuvad sajad krabiurud. Loodan liikumatult püsides urukaevamistöödest lähivõtteid saada. Urg on umbes 5 sõrme jämeduse avaga ja uskumatult sügav suhteliselt väikese merelooma kohta. Mis moel suudab loom, kellel on kaevamisel abiks ainult sõrad ning kes liigub külg ees, kaevata sellised urud. Ja mis otstarve neil on? Äkki on lisaks varjumisele ka paljunemisega seotud? Olin esimesel päeval näinud kalurit kelle poolt kaldale tõmmatud võrkudes oli paljudel krabidel kõhu all oranživärvilised marjakobarad.
Need saladused jäid sel ööl lahendamata. Jäi üle ainult kahetseda väheseid teadmisi. Üht-teist sain lindile salvestada.
Kell 02.30 saabuvad kalamehed. Võrku tõmbama nad kahjuks ei asu. Käivad tiiru rannal, peavad nõu ja kõnnivad minema. Lähen ka magama.
Hommikul ärkame kell 08.00. Pesema ja Colva poole punuma. Ilm on päikeseline ja palav (+33-36 kraadi). Mõned valged friigid teevad tapva palavusega rannal „tervisejooksu”. Hindu seevastu magab päikesevarjus.
Colvasse jõudes uurime mootorrataste renti. Stiilne „Enfield Bullet” (selline Harley moodi) ja kaasaegne tänavaratas „Baja Pulsar” maksavad mõlemad 350.- RB/97.-krooni päev (pluss bensiin). Rendiotsust siiski ei tee. Tõenäoliselt on raskekaalulise rattaga keerukam vasakpoolses liikluses ja ülerahvastatud tänavatel hakkama saada kui rolleriga. 100 kuubikulise töömahuga ja säästlik Honda roller on piisavalt võimas, et kaht inimest Lõuna-Goa mägisematel rannikuteedel mäest üles vedada. Aga samas pole ta pooltki nii sheff kui plödisev Enfield, millega tätoveeritud briti vabahärrad ringi sõidavad.
Ostame turismibüroost 28.- ndaks tagasisõidu lennukipiletid Goa – Delhi (väljumine 15.30, saabumine Delhi 17.50). Seekord Spicejetiga. Mitmekesisuse ja ökonoomsuse huvides (4700.-RB/1305.-krooni inimesele). 
Asjad aetud, liigume Beanaulimi poole tagasi ning teeme Raj-i juures Strobes sackis peatuse, et hommikusöögiks grillitud garneele (tiger prawn, hiidkrevett; 4 tk 325.-RB/90.-krooni) ja meega pannkooke (30.- RB/8.-krooni) süüa. Juurde pakutakse riisi, salateid ning sidruni-küüslaugukastet. Keele viib alla.
Juhuslikult kuuleme, et ka Strobes sack korraldab reise saartele. Ja just täna on see päev kus reis….on kahjuks juba välja läinud. Aga, et Indias ei jäta võõras mure kedagi külmaks, siis kutsutakse mobiilitsi kohale kiirpaadiomanik, kes peale hinnakauplemist lubab meile järgmisel päeval sõidu ära korraldada (100.-USD). Kauplen hinna sisse puuviljad ja joogid, snorkeldamise ja kalapüügi. Väljumine kell 08.00 hommikul.
Edasi kõmbime majutusse, võtame oma asjad ja rendime Sernabatimi parklast rolleri (250.-RB/69.-krooni päev pluss kütus 6 l x 60.-= 360 RB/100.-krooni). Uus 100 kuubikuline Honda. Asulates ja väikestel teedel võib sõita kiivrita. Suurtel teedel peab olema juhil kiiver peas. Põhjendusega, et olen 25 aastat oma naisesse investeerinud ning ei soovi investeeringut kaotada, õnnestub ka Chrisile kiiver kaubelda. Hindud on mõistlikud -  nad teavad kui palju aega tuleb väärtusesse investeerida. Tööelevandi väljakoolitamiseks kulub näiteks 11 aastat.
Jätame kotid Fatima juurde poodi ja kohalike lõbusate hõigete ja naeru saatel vänderdame India vasakpoolsesse liikluskaosesse. Tee viib lõunasse, Palolemi paradiisirandade suunas. 
Head kaardimaterjali pole meil õnnestunud hankida, Fatimalt ostetud turismikaart (skeem) osutub liiga primitiivseks. Satume esialgu hoopis Colvasse tagasi. Sõit kulgeb takistusteta esimese ringteeni. Enne ringi jääme pidama, et vaadata kuidas kohalikud seda läbivad. Mõistus keeldub harjumust muutmast ning ringiteed päripäeva läbimast. Teeme ristmikul paar viga, kuid kõik sujub nõiaväel, sest hindudest kaasliiklejad lihtsalt hajuvad meie lähedusest. Ja mitte keegi ei kruti nimetissõrmega meelekohta! Kultuurierinevusi võrreldes Eestiga liikluses märkame igal sammul (või pigem rattapöördel). Autode tagaotstele on kirjutatud: PLEASE HORN! OK. Pööretel, möödasõitudel, pimedates kurvides, pidurdamistel ja ka ootamatu kaasliikleja ilmumisel antakse signaali. Eestis tundub signaaliandja ütlevat: kuhu sa ronid, kas sa ei näe, et ma tulen! Indias tähendab signaalitörts: hei, kas sa märkasid, et ma olen siin? Ma ei tahaks sulle otsa sõita!
Kitsal asulavahelisel teel mahuvad mõlemas suunas sõitma jalgrattur, rollerimees, väikeautod ja liinibuss. Eestis oleks selline võimalus vähetõenäoline. Kiiruseületajaid pole märgata. Isegi võimsad mootorrattad liiguvad mõistliku kiirusega.
Lõpuks saame õige suuna kätte. Ristmikel suunaviitasid pole, kuid õnneks istub seal alati keegi, kellelt otse sõidu pealt õiget suunda pärida. Teekond: Colva-Benaulim-Varca-Carmona-Cavelossim-Mobor. Mobori püüdsime vältida, sest see asub Sali jõe suudmes poolsaarel. Praamiületuskoht asub enne asulat. Eksime pisut ja satume ikkagi Mobori, kuid pöörame otsa ringi ja suundume tagasi praamiületuskohta otsima (et lõunasuunda jõuda, oleks meil on vaja üle Sali jõe saada). Cavelossimisse tagasi. Cavelossim on puhas turismikeskus. Viietärnihotellid, Nike poed, põhiliselt inglise ja vene turistid. Ühesõnaga kuhjaga massturismiga kaasnevat jama. Sama viietärni asula servas asub slumm – kehvikud elavad kaldale tõstetud vanades kalalaevades ja plekk-plast hurtsikutes.
Lõpuks peale mitme kohalikuga konsulteerimist saame õige teeotsa kätte. Praam tundub olevat kohapeal kokku keevitatud, esmapilgul jääb niivõrd käsitöönduslik mulje. Teame, et peaksime kohe edasi-tagasi pileti ära ostma. Allikas kirjutab, et tagasisõidu eest küsitakse survemeetodil rohkem raha. Pakume praamimeestele üleveotasu aga keegi ei võta. Naeravad ja ütlevad, et võivad raha küll endale võtta kui me väga tahame. Ja nii ei saagi me üleveo eest maksta.
Kimame edasi Assolna suunas. Siin algab täiesti teistsugune maastik – mäed ja varjulised orud, kõrgemad palmid kui rannikul, templisarnase arhitektuuriga kiviehitised, hõre liiklus, teistsugused inimesed, arhailisemad külad. Sügavatest orgudest punnitame kõrgetele platoodele. Need on savannilaadsed, rohust kõrguvad punamullast künkad, maastikule on pillatud üksikuid maalilisi puid. Kohati näeb roller vaeva meie mäkketirimisega kuid saab auga hakkama. Moloremi kandis läbime eriti arhailisi riisikasvatajate külasid. Näeme esimest muistset hindu templit. Külatänava keskjoont pidi liiguvad lehmad ja vesipühvlid. Tükk tegemist on, et neist mööda saada. Õnneks on tavalised veised flegmaatilised. Ainult vesipühvel rapsab peaga. Tema teravate sarvedega ei tahaks pihta saada.
Õnnestub vaadelda kuidas talupojad peksavad vilja (riisi). Seda tööd tehakse kõvaks tallatud krundikesel otse põllulappide vahel. Hunnikust võetakse riisivihud ja pekstakse latvadega vastu maad.
Ristmikel istub endiselt inimesi kes teed juhatavad või peatub suuna kättenäitamiseks mõni India veoauto. Küngastelt hakkab tee laskuma mere suunas. Palolemi randade poole avanevad suurepärased vaated. Ühe valesti mõistetud suunanäitamise tõttu satume Agonda randa. Kaunis, suhteliselt puhas bambushüttidega liivarand, palmide all väike sack. Kui veelkord Goasse satuks, alustaks oma puhkust kindlasti siit. Täiuslikeim idüll.
Palolemi rand annab endast märku mitu kilomeetrit enne kohalejõudmist. Suur melu, vilgas liiklus, kaubandus, parkimiskohtade puudus. Rand on ülerahvastatud. See ei vastanud meie ettekujutusele hipirannast. Colva ja Benaulim olid rahulikumad ja meeldivamad.
Siin ja nüüd on aeg ots ringi pöörata ja hakata tagasi kodu suunas liikuma. Õnneks tagasiteel ära ei eksi. Praami ülesõit on ka seekord tasuta. Kella kaheksaks oleme Benaulimis tagasi. Läbisime umbes 80 km, kulutasime 3 liitrit bensiini. Võtame Fatima juurest kotid ja suundume Raji juurde õhtustama. Raj oli rääkinud, et korraldab õhtul ilutulestiku. Nagu eeldada võis, käiski väike pidu. Jõuame just ilutulestiku ajaks. Hütt on neoontuledes valgustatud. Lõunamaa öös põlevad värviliste jõulutulede liinid ja palmitüvede ümber keeratud spiraalsed valgustorud. Paugutamine kestab u. 20 minutit. Istume mererannal punutud tugitoolides kuni meretõus sunnib meid sacki kolima. Rand on täna öösel üle ujutatud. Ööbime täna mere ääres, sacki terrassil. Kell 23 saabub rahu maa peale. Teenindajad tõstavad lamamistoolid terrassile. Teeme sinna aseme. Alla paneme rätiku ja peale võtame teise õhukese räti. Sellest piisab, et vabas õhus magada. Meie toolide taha põrandale heidab magama kogu sacki personal. Ookean müriseb meie all, taevas müristab meie kohal. On pilve pööranud ja hindu jumal pillub välke. Võib-olla hakkab vihma sadama. Võib-olla ei hakka. Meil on täna pohlad kuubis. Sossegarde.   

21.11.2006. Teisipäev.

Vihma ei tulnudki. Ilm on esmakordselt suhteliselt pilvine. Chris ei maganud lainekõma tõttu eriti hästi. Ärkame 06.50. Sööme hommikust ja kell 08.00 on kohal kiirpaadi omanik (4600.- RB/1278.- krooni; hinnas sõit, kalapüük, snorkeldamine, joogid ja puuviljad). Alustuseks võtame peale veel 3 prantslast ja teeme väikese delfiinivaatluse. Näeme mitut salkkonda veest välja hüppamas. Peale delfiinitiiru viime prantslased kaldale tagasi ja sõidame täistuuridel saarte suunas. Chrisile hakkas kiirpaadisõit väga meeldima.
Grande ja Sao Jorge saared asuvad kõrvuti. Mõlemad on vulkaanilise tekkega ja seetõttu väga järskude tumedast kivimist kallastega. Randa peaaegu polegi, ookeanilaine puruneb otse vastu karisid. Saarte avaookeanipoolne külg (läänesuunal) on kidur ja kõrbenud vastassuund aga palmide ja paksu alusmetsaga kaetud. Sõidame ookeanipoolsesse abajasse sisse. Hüppan ujumismaskiga merre ja püüan põhjaelustikuga tutvust teha, kuid meri on liiga sügav ja vesi sogane. Mootorile hääl sisse ja sõidame Grande saare idaküljele (mandripoolne). Seal on imeväike lapike liivaranda ja randumistee karide vahel. Pingutustega õnnestub kolmest hindust koosneval meeskonnal paat kalda lähedusse ankurdada.
Sööme mahlaseid, suus sulavaid ananasse ja snorkeldame. Isegi Chris sukeldub! Vahepeal on päike välja tulnud. Rannake on küll pisut räpasevõitu kuid me ei lase end sellest häirida. Saar on 60-80 m kõrgune. Külastame mäetipus asuvat kristlikku kultuspaika (rist ja väike altar), imetleme ookeani ääretust ja all laineis vahutavaid karisid ning pöördume tagasi paati. Suundume saare tuulealusesse külge kalastama. Meeskond söödab krevetitükkidega kalakohta sisse. Chris otsustab kalapüügile kaasa aidata oma sisikonna tühjendamisega. Ookeanilaine loks ju…
Kui koht sisse söödetud, asume vilkaid värvilisi akvaariumikalu õngitsema. Kala näkkab hästi….hindudel. Tõmbavad vops ja vops meresiniseid kaunitare pardale. Meie vaatame hapude nägudega pealt. Sööt meie konksude otsast kaob nõiaväel ja ühelegi haakimisele ei järgne erutavat võbinat. Läbi puhta vee näeme kui vilkad need väikesed sinised raketid tegelikult on. Lõpuks õnnestub minulgi käsi valgeks saada. Valge mehe au on päästetud ja nüüd võib vööri koduranna poole pöörata. Kõik on õnnelikud. Tundub, et ka hindud on kaunist päeva südamest nautinud.
Maabume Strobo juurde ja jõuame veel päikestki võtta.
Chris on kimpus „erootikatripil” viibivate meesrühmadega. Seda nähtust saab ehk mõista kohaliku kultuuri tundes. Hindu kultuuris valitseb kombekus ja peenetundelisus. India naisi võib rannas suplemas näha haruharva ja riietes. Ajakirjades ega välireklaamis pole võimalik kohata paljast keha. „Seletatud“ olekut väljendatakse raugete pooside ja sulni silmavaatega. Mis iseenesest mõjub lääne pealetükkivast reklaamist läbiimbunud valgele meeskodanikule värskendavalt. Indias saab selgeks, et pulgajäätise reklaamimiseks on teisigi kunstilisi vahendeid kui näiteks poolpaljad rinnad ja meelad huuled.
Vastupidist näivad arvavat hindu mehed kes voorivad üksinda, paarikaupa ning 10-20 mehelistes rühmades eesmärgiga jalutada ja üksiti valgetele naislogelejatele pilk peale heita. Suurimad huvilised ulbivad tundide kaupa kaelani vees, pilgud kaldaliivale naelutatud. Pilgud on siiski kombekad ja häirima hakkavad eelkõige suured meesterühmad.
Suri astub ligi, et pärida meie soovide järgi ning üksiti pakub ayurveda massaaži. Sel päeval on sacki kõrval asuvas kookospalmilehtedest kabiinis üles seatud massaažilaud. Pakutakse valida kas soovin masseerijaks meest või naist. Valin naismassööri ja ei pea oma otsust hiljem kahetsema. Kõhetu, suhteliselt pikk hindu naine on tugevate kuid täpsete kätega. Tahaks oiata, nii hea on. Mis salata, teengi seda vaikselt käeõndlasse. Pea, kaelasooned, selg, kõõlused, liigesed, lihased ja jalatallad varbaotsteni saavad täpselt mõõdetud ja ohtralt õlist survet tunda. Toimub midagi kummalist – hakkan uinuma. Püüan väevõimuga ärkvel püsida kuid jään siiski magama vaatamata kõikidele püüdlustele.
Tõusen täiesti oimetuna. Punasena kui vähk (õlisse on pisut liiva sattunud), õlist sagris juustega kõnnin lainetesse. Justkui emaüsast sündinud…
Majutume Strobo taga asuvasse Golden Rose`i külalistemajja. Baasmugavustega kahene tuba maksab 300.- RB/83.-krooni öö. Külalistemaja asub ookeani ja soo vahel liivadüüni otsas. Liivadüüni ja soo vahelt voolab oja, soo tundub olevat söötijäänud endine riisipõld. Vaatlen päevaloojangul pühvlite läheduses toituvatest haigrutest, oksaraagudel kalu passivatest jäälindudest. 100 % idülli… Esmakordselt näen merikotkast maapinnal soohäilus mätaste vahel jalutamas. See merikotka tatsamine on kuidagi maine ja ebakuninglik. Justkui taaruks suur kalkun koduhoovis ringi.
Pimeduse saabudes olen täitsa läbi. Magan tunnikese ja siis suundume Sernabatimi ranna sacki sööma. Õhtu on ilus, rand kubiseb krabidest. Homme suundume legendaarsele Anjuna turule. Ostame Fatima käest bussipiletid eribussile (200.-RB/55.-krooni). Buss väljub kell 09.00 Sernabatimi rannaparklast. Tahan homme hommikul päikesetõusu ajal ärgata, et linde filmida.

22.11. Kolmapäev.

Ärkame kell 06.30. Lähen loodust filmima. Sammun betoonterrassi põrandal magavatest hindu poistest mööda. Hindud ei vaja tõesti midagi muud kui väikest matikest külje alla ja puuvillast õhukest kangast ülle. Sel hetkel tunnetan taas põhjamaise asjadekultuse absurdi.
Hommikune looduspilt valmistab pettumuse. Panoraam on tühi. Saan mõned kaadrid jäälindudest ja veel paarist tundmatust linnust.
Sernabatimi sackis pole veel hommikusöök lõppenud kui kohale jõuab Fatima käskjalg sõnumiga, et buss on ees. Hüppan korraks Fatima juurest läbi, et teda tänada. Külaskäik tuleb kasuks, sest saame väärt õpetussõnu ostude sooritamiseks (ära osta ühtegi asja hinnaga üle 150.-RB, Benaulimi ja Colva kaupmehed ostavad kõik kaubad hulgi Anjunast).
Kobime bussi (Eicher). Colvas täitub buss teiste valgenahalistega, toimub piletikontroll ja sõit võib alata. Mingi silla eel kolime ümber liinibussi ja peale silda jälle tagasi enda omasse. Bussijuhid vahetavad rahatähti. Mingeid osariigi seadusi puudutav nipp seal oli. Sõiduaega koguneb kokku paras tunni jagu. Anjuna turgu omal käel küll vist üles ei leiaks.
Turg asub meeletute mõõtmetega maa-alal. Vaevalt nina sisse pistnud, võetakse meid kohe kaupmeeste poolt rõngasse. Muusikariistad, ehted, hilbud jne. Keegi haarab kõrvalestast ja püüab kuulmekäiku midagi toppida, teine tahab käe peale värvilisi templeid lüüa.
Segadusse me ei satu, teame mida oleme otsima tulnud ja ei pööra käisest sakutavatele kerjustele ja kaupmeestele tähelepanu. Alguses oleme kogenematud ja tingime üsna vähe alla. Päeva jooksul koguneb helide ja värvide pillerkaarist, pidevast tülitamisest ning pealekäimisest mingi tülpimus. Kannatamatum inimene võiks lausa enesevalitsuse kaotada kui järeleandmatu kaupmees pool tundi jälitab ja kõrva ääres tablat nühib (tõhus müügitrikk – lüüakse trumminahk vibreerima ja nühitakse sõrmeotstega vastu nahka; tekib veniv, vibreeriv idamaine heli). Pikapeale moodustub soomus, millest mitte igal kaupmehel ei õnnestu läbi tungida, muutud rünnatavast pealetungijaks („ah, mul ükskõik, kui sa selle hinnaga ei müü, siis ostan mujalt”). Sellest hetkest toimub murrang. Kaupmehed jooksevad lõpuks järgi, et sinu nimetatud hinnaga kaup ära anda. Hind on sageli 50 % algselt küsitust. Vahel hakkab häbi nii madalat hinda pakkuda. Kuid huvitav on seegi, et ka sellise hinnaga teenib kaupmees kasumit. Meie kodumaal oleks sama kaup isegi normaalhinna juures odav.
Hoopis teistsugused on Tiibeti päritolu ehtekaupmehed. Soliidsed ja hillitsetud (teistsuguse hoiakuga ei saakski vist hõbedat müüa). Mahalaotatud vaipadel lebavad sajad meetrid hõbeehteid mida müüakse kaaluga. Siniste vääriskividega hõbekäevõru hind on 51 USD, tsirkooniumiga kaunistatud hõbekõrvarõngad maksavad 10 USD. Kui ostad mõlemad koos, saab hinna 48 USD peale kaubelda. Tiibeti motiividega kaelakee koos koonusjate kõrvarõngastega maksab 855.- EEK. Elevantidega käevõru koos kuloniga 475.- EEK. Topeltsõrmus 167.- EEK, tavaline 110.- EEK.
Sarong maksab 70-450.-RB (19-125.- EEK), tabla 150.- RB (41.-EEK), lahedad kohalikud püksid 150-250.-RB (40-70.-EEK). Kui kõvasti kaubelda, siis nagu Fatimagi ütles, et üle 150.- RB riietuseseme eest maksma ei pea. Jalaketid 35-50.-RB, rahadega kaunistatud kõhutantsija puusarätik 450.- RB (125.-EEK).
Kaupmehed on kogu oma siiruse juures väga head psühholoogid. Võtted on väga lihtsad. Kõigepealt otsitakse päevitamata nahaga inimesi. Need on kõige ahvatlevam sihtgrupp. Kuna hinnad on võrreldes saabujate kodumaaga uskumatult madalad, siis ostavad „kahvanäod“ ka ilma tingimata kahekordse hinnaga. Kontakti loomine algab pimestava naeratuse saatel: „Hello, how are you!”, „You are from?”, „Where you stay?” (hotelli nimetus ütleb kohalikule kohe ka turisti maksevõime). Nende küsimustega tehakse kaudsel meetodil kindlaks kliendi maksevõime ja prognoositav ostukäitumine. Kui vastad küsijatele, et oled Eestist, siis näed kuidas kaupmeest valdab tõeline nõutus. Enamikel juhtudel pole nad eestlast näinud ja ei tea kas sealt pärit inimene on rikas või vaene.  Peale väikest kogumist järgneb pakkumine: „Very good price, specialy for you my friend” jne. Kui Indiasse saabudes on karastus alguses väikesevõitu, siis tasub silmsidet vältida ja varrukast sikutajatele vastata kindlalt „No”. Päevita ennast pisut pruunimaks, kogu pisut elutervet nahhaalsust ja hakka ostma peale kolme- kuni neljapäevast Indias viibimist.
Päeva lõpus võtame turuväravast takso ja sõidame Anjunast Candolimi (40 min. sõitu 300.- RB/ 83.- EEK). Kohale jõudes võtame Johns Boat Officest krokodillivaatlus- ja vürtsituuri ning broneerime majutuse „Nifas“ külalistemajja, mis asub Candolimis Kingfisher Villa kõrval (õlletöösturi ja lennundusmagnaadi residents). Öö maksab 500.- RB/138.-EEK kaheses dušsi ja WC-ga toas. Korralik koht hea hinna eest.

23.11. Neljapäev.

Niisiis Krokodill Dundee vaatlusreis. Johns Boat Office’i ees ronime džiibi peale (transport on hinna sees). Peale tunniajast sõitu Panaj-i (Goa pealinn) taha peatume ühes Mandovi jõe äärses parklas. Seal on teisigi autodega saabunud turiste. Jätame autod parklasse. Praam viib inimesed üle jõeharu. Sealt edasi liigume jalgsi kümmekond minutit ülesvoolu kanalini kus lattidest ehitatud maabumissildade ääres loksuvad mürkrohelised saledad katustega kaetud paadid (2 tk). Paati mahub 40 inimest, kaks vaatlejat, paadijuht ja giid. Paadi tagaosas on isegi WC.
Jõgi on kuni 15 m sügav ja suundub sisemaa sügavusse kus pidavat asuma rauamaagi rikka punamulla kaevandused. Goa peamised sissetulekuallikad ongi 1. rauamaak, 2. turism, 3. kalandus. Kaevandatav maak viiakse Mandovi jõge ja merd pidi Hiinasse ja Koreasse kolme vihmakuu jooksul (juuni-juuli-august) hiigelsuurte praamidega.
Gruppe juhib Lionel Richie välimusega lokitud-geelitatud ja päikeseprillidega ülimalt üleskeeratud hindu kes palub ennast kutsuda Jake the Snake. Mees esitab pantomiimi kuidas ta siinseid püütoneid, kobrasid ja rästikuid dresseerib. Tema välimus ei lase seda eeldada. Pigem sobiks teise keskkonda…diskosaali näiteks. Aga mine tea. Meie paadi giid on näiteks oma süsimustad  juuksed hennaga punaseks värvinud.
10.15 sõidame välja. Esimesele kes krokodilli märkab, on auhinnaks välja pandud kast õlut. Suhtlemine Snake poolt on aktiivne, kohati eksalteeritud, joogid hinna sees (200 ml õlu, 7UP, Pepsi, vesi). Vaatlejad silmitsevad vööris kullipilgul jõeäärseid mangroovitihnikuid. Tähelepanu pööratakse eksootilistele lindudele (näeme tuvisuurust jäälindu), kuigi osade nimesid ei teata. Kuid mis sest. Ikkagi on tase.
Ühe kanali suudmes kasvab laiuva võraga raagus puu. Kaugelt vaadates tundub nagu oleks parv musti ronkasid puule maandunud. Kuid millegipärast ripuvad nad pead alaspidi. Paadi lähenedes lasevad rongad puust lahti ning sirutades välja oma hiiglaslikud tiivad, millest kumab läbi luustik, langevad lendu. Pterotaktülosed!!? „Flying foxes, flying foxes“ kriiskab meie hennapunase peaga giid. Mowgli juttudest mäletan, et Indias pidid elama lendkoerad. Ju need ongi. Väikesed koerapead nahkhiire keha küljes tunduvad õigustavat seda nime. Ebameeldivalt kriisates tiirleb parv hiiglaslikke nahkhiiri ümber raagus puu. Nagu õudusfilmis.
Lõpuks silmame hiiglasuurt porikarva lahtiste lõugade krokodilli madalikul peesitamas. Meie taga istuv sarkastiline vene paar, kes on kogu sõidu kestel veendunud olnud, et neid najobõvajut  (tüssatakse) ja et krokodill on nadutõi (kummist, täispuhutud) väljub kontrolli alt. Temake ahmib õhku ja hüüab emakest appi, tema teeb veidraid häälitsusi. Snake, kes on teise paadi tüüri juures, jätab kangi kus see ja teine ning tormab koos turistidega paadi vasakut parrast kallutama. Juhita paat pöörab vööri kodu poole. Seetõttu jääb selle paadi inimestel krokovaatamise aeg napimaks. Elukas libistab end vette. Krokot märganud punetava näoga britt saab väljateenitud õllekasti omanikuks. Show läheb edasi. „Kas kõik nägid krokodilli?“ „Kas oled rahul, kas kõik on korras“? „Kas naudite oma reisi?“ Kõik lõugavad vastu: „Jaaa…..“ . Show on korralikult läbi viidud.
Peale sellist kogemust kulub ära üks toekas lõuna. Pakutakse kana ja taimse sisuga lehttaignapirukaid.
Tagasiteel kohtame veel üht 3 m pikkust krokodilli.
Tagasi majutusse jõuame veel valges ja otsustame minna Candolimi randa vaatama. Kuna lähedalasuva Mandovi jõe suudmes asub Panaji linn ja sadam, siis on reidil hulgaliselt laevu. Otse supelrannas, umbes 300 m kaugusel kaldast seisab madalikul hiiglaslik Vene tanker „River Princess“, mis triivis madalikule 2000 aasta juunikuus mussoontormi ajal. Et juhus ei vali rahakoti järgi, iseloomustab seegi, et vene rauakolu lebab otse Kingfisher Villa rannas. Rannavall on kõrge, rahvast on meeletult, domineerib valge vormitu mass. Kus on need noored ja seksikad kehad kes pidid ööklubide meeletutes pidudes osalema ja kes Goale maine on andnud? Räpasevõitu lamamistoolid, hulgaliselt masseerijaid, kauplejaid. Sackid üksteise seljas. Pole nii hea koht kui Colva ja Benaulim. Võtame sackist tassi kohvi ja vedeleme pisut lamamistoolidel. Fort Agua (Mandovi suudmes asuv endine kindlus, nüüd luksushotell) pool pläristab keegi tüütult jetiga. Pimeduse saabudes jalutame majutusse.
Õhtul einestame rannarestoranis küünalde valgel (360.- RB/ 100.-EEK). Otsime võimalust näha India tantsu ja arutame Hampi külastamise väljavaateid. Arvame siiski, et aega jääb napiks. Lähipäevadel teeme veel džunglituuri Dudhsagari koskede juurde ja lõpetame puhkuse Benaulimi rannal. Uni saabub 00.00. Öösel hakkab vihma sadama ning elekter kaob. Tiivik lõpetab pöörlemise ning palavus viib une.

24.11. Reede.
Äratus 07.30. Ei saa aru kas krooksuvad konnad või on kanad aru kaotanud. Ei see ega teine. Üle tänava kasvava hiigelpuu otsas häälitsevad oravad.
Täna suundume VÜRTSITUURILE. Joome tänavarestoranis oma hommikuse cappuchino (parima mis seni Indias saanud) ja maiustame kanasalti ning croissantiga (90.- RB/25.-EEK). Chris naudib röstitud tomatisaiu kastmega (60.-RB/17.-EEK). Indias on käibemaks 12%, hommikueine hinnaks koos kohviga kujuneb 304.-RB/84.-. Kohv on tõsiselt kallis, kuid superhea.
Väljasõit 10.10 Johns Boat Office’I eest. Koos meiega üks Briti paar. Suund võetakse jälle Panaj suunas. Sõit kestab 2 tundi. Hakkab kergelt vihma tibutama.
Vürtsifarm asub džunglis, tee otsas roostetanud silt, mis peaks mõjuma lohakalt kuid on kummalisel kombel hoopis romantiline.
Parklast laskume treppi pidi läbi troopilise metsa järve suunas. Näeme esimest elevanti, kes on metsas hooldustöödel. Chris on hüpnotiseeritud ja uurib elevandi strateegilisi andmeid. 40 aastane  isaelevant kaalub 3 tonni.
Väikese järve ületame u. 100 m piikuse silla abil. Teisel pool asub bambusvarjualune kus on pikad lauad, vürtsiletid, lääne ja ida stiilis tualetid (st. potiga ja potita). Vastu võetakse kenasti. Kaela riputatakse orhideepärg, pakutakse vürtsiteed. Istume laua taga ja toidame suuri sägasid, kes omi vuntsilisi ninasid veest välja upitavad. Sabistab vihma.
Informeeritakse väga viisakalt, et 10 minuti pärast algab ringkäik istanduses.
Ringkäigul tutvustab väga asjatundlik giid grupile safranit, piri-piri tšillit, vaniljet, nelki, beetlit ja kešua pähklit. Demonstreeritakse neljast savipotist ja paarist torust koosnevat primitiivset destillatsiooniseadet millega kešuaõuntest aetakse „fenit“ – kohalikku 12-16 kraadist puskarit.
Ekskursiooni lõpuks näitab Ahvmees kuidas 15 m kõrguste siledatüveliste beetlipalmide otsast pähkleid alla tuuakse. Mees on 36 aastane ja seda tööd teinud 15 aastat. Pahkluude ümber paneb puukoorest kammitsad ja vedib ennast kümnekonna tugeva tõmbega puu otsa. Siis painutab latva ning liugleb järgmisele puule. Mingeid julgestusvahendeid ei kasuta. Vestleme temaga pärast seda kui grupp on laiali läinud. Ohtlik pidi olema vihmaperioodi ajal, siis kui tüved on libedad. Beetlipähkel on Goas seaduslik narkootikum mida mehed närivad, et saavutada paarikümneks minutiks kerge olemine, nn. lendamise tunne.
Lõpuks saame igaüks giidilt kulbitäie külma vett krae vahele. Selgroogu pidi alla voolav jahe vesi stimuleerb närvilõpmeid saatma jahutavat signaali tervele organismile. Hakkab meeldivalt jahe. Seejärel suundume bambusrestorani lõunasöögile. Punutud korvi põhja asetatud bambuslehele tõstame safraniga maitsestatud magusat riisi, salateid, vürtsitatud kanalihatükke ja ühepajatoitu. Kõik on päris vürtsine. Kuid ekskursioonil õpitud teadmiste järgi väldime vee joomist, näksime peale aniisiteri ja suhkrut. Vesi suurendab põletavat tunnet suus, aniis ja magus vähendavad.
Uudistame ka vürtsiletis. Vürtsikotikeste hinnad 50 – 150.-RB/13-42.-EEK. Komplektid 500 -900.- RB/130-250.-EEK. Müüakse õlisid nahahaiguste, näiteks psoriaasi ja depressiooni vastu. Määrimiseks ja tilkadena võtmiseks. Aloe vera näokreemi jmt.
Peale kingituste ostmist lahkume. Parklas pakutakse elevandisõitu (500.-RB/130.-EEK) inimesele. Peame kalliks. Chris on elevandist ära tehtud, millegipärast meeldivad elevandid talle väga.
Õhtu veedame kohas nimega Marquise Resort. Tänu vedamisele saime teada, et seal esineb Rajastani rahvamuusika ansambel ning esitatakse klassikalist tantsu. Ansambli koosseisu kuulub neli pillimeest kes ka laulavad (harmoonium, tabla ja kastanjetid) ja tantsijatar. Esinemine on elamusrohke, mida aga basseinis sulistavad soome turistid ja lasterikkad araabia päritolu pered hinnata ei oska. Nautimine on pisut häiritud kuid tants joogiklaasidel, pöörleva ratta või põleva anumaga pea peal on unustamatu.

25.11. Laupäev.    
 
Dudhsagari koskede päev. Tuntud teekond Nifas puhkemajast Johni juurde. 9.15 väljasõit. 2 tundi sõitu mööda altiivse liiklusega teid Ponda suunas. Ületame nagu eielgi Mandovi jõe. Seekord viib tee kaevanduspiirkonnast läbi. Märku sellest annab järjest tihenev liiklus. Sadade kaupa voorib punaka rauamulla koormaga ja tühjalt vastu „Tata“ kallurautosid. Hakkab silma haokoormaga masinaid. Lähemal silmitsemisel osutuvad haod suhkruroogks. Peagi sõidame suhkrutehasest mööda. Tehase ees parklas mahalaadimist ootavad veokid, üle tee laiuvad suhkrurooväljad. Veel mõne kilomeetri pärast möödume lahtisest rauamaagikarjäärist. See on mitte eriti sügav auk maa sees (umbes nagu meie teedevalitsuse kruusakarjäärid) kust maak tõstetakse kalluritele, mille kandevõime võib silma järgi olla umbes 10 tonni. Seejärel kupatab oranž veok lagunenud asfaltteed pidi Mandovi jõe äärsele laoplatsile kus see praamidega Hiinasse ja Koreasse sõidutatakse.
Ühes teeäärses külatrahteris tehakse peatus ja jagatakse laiali toidupakid mis sisaldavad kanalihatäidisega pirukaid ja magusaid koogikesi. Jookide eest maksame ise. Peale sööki kolan aias ringi ja leian u 10 m2 –se avaga klombitud kividega ääristatud kaevu, mille põhjani viib trepp. Vesi on puhas. Peremees seletab, et muistsetest aegadest saati olnud see külakaev. Teeme hiigelagaavi juures pilti, siis kobime jeepi ja jätkame teed.
Tunni aja pärast jõuame väikesesse asulasse. Külatänaval väikeste poekeste ees käib tihe sagimine. Tänava otsa on pargitud igas vanuses ja seisukorras dziipide rivi. Meie reisisaatja ees vehib rahapakiga vanem hindu ja seletab midagi ägedalt. „Ahh…, kohalik maffia“: sosistab reisisaatja meile rahulikult. „Need mehed ütlevad, kelle masin mis järjekorras sõidab“.  Vahetame autot, kolime kohalikku masinasse. Peale meie on veel 2 Briti paari. Jeep on üsna päevinäinud, käigud lülituvad raginaga sisse. Aga masinale armu ei heideta. Kui vaja jõest läbi sõita, siis minnakse sellise hooga, et suplevad poisikesed kahte lehte pagevad. Džungel meie ümber sulgub.
Esimesel hetkel meenutab džungel Poruni ürgmetsa. Paned silmad kinni ja kui uuesti avad, siis tundub, et oled Eestis – sirged lepatüved, alusmetsaks haraline toomingas.
Peale mitme jõe läbimist ja hulka aega metsas ukerdamist jõuame paika kus avaneb esimene vaade kosele. Siin puutume kokku esimeste ahvidega. Loomakesed piiluvad meid arglikult lehestiku vahelt. Üks julgeb lõpuks briti antud banaani vastu võtta.
Parklas seisab umbes 30 jeepi. Siit liigume jalgsi edasi suuruselt India teise kose suunas. 10 minutilise jalutuskäigu järel jõuame koseni. Kose all on väike järveke. Inimesed ujuvad, püüavad niigi täissöönud ahvidele veel midagi juurde toppida ja löövad aega surnuks. Käime ka ujumas. Riided vahetame saunalina varjus. Vesi on karastavam kui ookeanis. Giid söödab järvekeses elavaid suuri kalu. Vesi lausa keeb.  Pisut kõhe isegi hakkab kui mõtled, et hetk tagasi sai nende keskel ujutud.
Kosk vaadatud, pöördume tagasisõidule. Külastame väikest teeäärset vürtsifarmi kus saab elevandiga sõita. Vant teeb trikke ja sõidutab 500.- RB eest inimesi.
Maantee ääres peatume puuviljamüüja juures ja ostame banaane ning laseme avada mõned kookospähklid.
Majutusse jõuame 18.00 paiku. Oleme üsna väsinud. Tänaval Havanna restorani teadetetahvlil märkasime teadet klassikalise india tantsu ja muusika õhtu kohta restoranis. Tundub küll, et täna enam ei suuda midagi ette võtta aga peale pesemist ja väikest puhkust läheme siiski. Ettevõtlikus tasub end kuhjaga ära – väga priima sitari- ja tablamängija (veel laul, harmoonium). Tantsu asemel näeme pikem akrobaatikanumbreid, kuid ka need on põnevad. Restoranil on väga maitsekalt kujundatud territoorium, hea valgustus, kaunid lauanõud ja hea teenindus. See kõik vääga soodsa hinna juures.
Uni saabub lehma muugimise saatel.

26.11. Pühapäev.              
Lahkume Candolimist. See linn on oma puhkajate hordide ja hotellidega meile koormavaks muutunud. Sööme külalistemaja lähedal odavas söögikohas varase hommikusöögi ja tellime samast takso Colva Beachile sõiduks. Saame omaarust hea hinnaga (700.-RB/195.-EEK 1,5 tundi). Kavatseme veeta 2 päeva rannas ja ringiseiklemisest puhata.  On pühapäeva hommik ja liiklus on hõre. Jõuame ruttu kohale ja peatselt sööme Raj-i juures pannkooke. Suri näitab kaardi pealt kus ta elab (Himachal Pradeshi osariigis, Amritsari lähedal) ja lepime kokku, et läheme talle järgmisel aastal külla. Seejärel saabub kohustuslik kreemitamise ja päikesevõtmise aeg. Lippan vahepeal Golden Rose’i ja broneerin 2 ööks majutuse. Ega rohkem jõuagi. Eelmised päevad on olnud pingelised ja puhkus kulub marjaks ära. Käime Benaulimis sizzlerit söömas ja chillime niisama. Mõnus. Kella 10 –ks loivame magama. Golden Rose’i ees on kristlik rist tuledega kaunistatud ja hindud istuvad kiviterrassil söögiliudade ümber. Vist on mingi püha.
Kuu on taevas selili, jalad taeva poole. Tuttavaid tähtkujusid ei suuda leida.
Pannkoogid meega – 30 RB
Kana byriani – 70 RB
Mix sizzler – 160 RB
Kohv – 25 RB
300 ml karastusjook – 15-20 RB
Jäätis – 20-30 RB

27.11. Esmaspäev.

Enne kaheksat oleme valmis juba randa minema. Möödume hiirvaikselt kiviterrassil maas magavatest hindu noormeestest. Sööme Strobos kiirustamata pannkooke ja joome kohvi ning jälgime rannaelu – üksikut jooksjat, kalureid, pühvlit jooksutavat poissi, rannas elavat väärikat koertekarja. Suri puhub kõrvallauas ühe briti daamiga juttu.
Täna rannas vedeleda pole põhjust. Võtame ette ranna lõunaosa uurimisretke. Päikesekaitse peale (faktor 15 on piisav) ja teele.
Benaulim beachi lõpus ja Varca alguses asenduvad palmid okaspuudega. Sackide rida katkeb mõneks ajaks. Siin on kaluritel veel ruumi võrkude laotamiseks ja võrkude kaldale tõmbamiseks. Mujal on traditsioonilistel tegevuste harrastamiseks juba kitsas. Sackid ja hotellid laiutavad. Järgmine kord kui Goad külastan, lähen kindlasti kohalike kaluritega merele. Rikšaga pole ka veel sõita saanud.
Jõuame Varca ranna keskusesse. Jälle on rannal sackid ja mõned jetiteenuse pakkujad. Üldiselt on ringipläristavad jetid ja kiirpaadid tüütud (õnneks liigub neid vähe). Rikuvad ranna miljööd ja jätavad maha petroolihaisu (millegipärast töötavad nende Mercury päramootorid petroolil). Varca on veel rahulikum kui Benaulim, Colvast rääkimata. Kõmbime läbi Cavelossimi Moborini välja.
Cavelossim on venelaste koht. Rannast eemal asuvad luksushotellid ja idanaabrid käivad jala randa. Sackide menüüd ja sildid on venekeelsed, meid peetakse venelasteks ja kõnetatakse vene keeles. See on väga ebameeldiv tunne.
Moboris algab täisehitamata inimtühi rand mis ulatub Sali jõe suudmeni. Tõe huvides peab ütlema, et kõigis randades on ookeani poolt kaldale uhutud ja lihtsalt maha vistud plasti. Rolleriretkekogemuste põhjal arvan, et Mobori rand polegi nii inimtühi kui tundub, sest Sali jõe (jõgi voolab ookeani tervanurga all) ja mereranna vahelisel alal asub hulgaliselt vaesema rahva hurtsikuid ja lausa vanadest kalalaevadest ehitatud maju.
Pöörame ringi ja matkame Benaulimi poole tagasi. Päikeseloojangul oleme teineteisele modellideks ja korraldame fotosessiooni. Varca ja Benaulimi rand on paksult jalutajaid täis.
Kui sihtpunkti jõuame ja istume õhtust sööma on jalad üsna haiged.
Täna on lõpuõhtu ja lubame endale pidulikuma õhtusöögi. Mereandidest oleme isu täis söönud, tellime spinati ja mingit mixsuppi ning sizzleri. Chrisile väike naps Honey Bee brändit (60 ml – 60 RB/17.-EEK). Naudime teineteise seltskonda ja jälgime krabide toimetamist. Üks julgem on meie laua alla liiva uru kaevanud ja punnitab uruavast oma niitide otsas paiknevaid pilmi. Küünlalamp hubiseb laual, meri kohiseb, mõnus on olla.
Peale sööki tüürime Golden Rose’i. Colvast kostub meieni peotümakat. Naabrid – noored backbackerid on ilmselt ka peol, kõrvaltoas on vaikne.
Hommikuks on Fatimalt (Sernabatimi poepidajalt) tellitud takso lennujaama (400.- RB) ja 2 pudelit fenit suveniiriks (kašua ja kookosefeni 180.- RB pudel)

28.11. Teisipäev. 

Sööme Strobos pannkooke ja byrianit. Christelle kasutab vägivalda ja püüab mulle oma osa byrianit sisse sööta. Kohalike kaupmeeste lõbuks on randa on saabunud uusi valgeid turiste. Peame veel Colvas käima ja reisipüksid ostma. Seda me ka teeme. Colva ranna parkla poekeses kaupleme ühed piraat McKinley hinna 600-lt 270-le ja rahulolevana tülika kohustuse täitmise üle, premeerime ennast jalutuskäiguga põhjapoolsetele randadele.
Colvast põhjasuunas asuvad kümmekond sacki, kala vastuvõtu rand ja seejärel kuni kõrgema rannikuni liivarannad. Põhjapoolsemad rannad on kehvemad kui lõunapoolsemad. Esiteks kala ja põletatava prügi lehk, madalad laguunid rannal. Kehvema ranna pikkus on umbes 700 m sealt edasi jälle OK! Siin kandis asub ka Rough Guide ppolt soovitatud majutuskoht „Eddies House“ (a 300 RB/DBL).
Kui tagasi jõuame, vahetame Fatima ja Suriga aadresse. 12.30 viib meid Suzuki Maruti takso lennujaama. Juht on tasakaaluka olekuga mees. Temalt kuuleme, et alates 01.01.07 saab Goa lennujaamast rahvusvaheline ja võib vastu võtta tšarterlende. Tee äärtes uuendatakse elektriliine. Mees räägib varanduslikust kihistumisest Indias. Tema ema rääkivat, et kuni 1960 aastate keskpaigani kui Goad valitsesid belglased, olevat olnud tugevamad seadused ja inimesed võrdsemad. India iseseisvuse ajal on tekkinud korruptsioon ja vara on liikunud väheste rikaste kätte. Tema piirkonna taksod kuuluvad ühele mehele. Juht saab palka 1500 RB kuus. Kahele lapsele kulub 5000 RB koolikuludeks pluss õpikud ja vihikud. Tema takso maksab uuena 200 000 RB. Uus Scorpio džiip maksab 400 000 RB. Jah, elu pole meelakkumine.
Lennujaama turvakontrollis tekib jama fenipudelitega. Oleme viimast turvakontrolli läbimas kui pudelid seljakottides avastataks. Tuleb kogu krempel pagasisse anda ja keerukat protseduuri otsast alustada. Informatsioon on puudulik.
Seekord lendame SpiceJetiga ja vahe Kingfisheriga on tuntav. Tasub mugavuse nimel edaspidi mõnisada krooni rohkem maksta.
Seekord maandume Dehlis õigeaegselt. Temp on +23 kraadis. Jälle sõit lennuvälja sisese liiniga rahvusvahelisse lennujaama. Kuna meie lennu väljumiseni on pikk aeg siis suunatakse meid spetsiaalsesse ootesaali mille kasutamise eest küsitakse 30 RB. Saalis on meil vaja 10 tundioodata. Käib parajasti remont, maja esikülg on puudu, sisse kostub tänavamüra. Inimesed magavad kõikjal. Ootamise vahepeal käime lennujaama restoranis söömas. Toit on kehvem ja hinnad 2x kõrgemad kui Goas. Seejärel püüame ennast ebamugavatele toolidele magama seada. Und häirib pidevalt teadustav valjuhääldi ja tänavalt kostuv kära. Tuleb hull öö. Moskva lennuk väljub kell 5 hommikul.

29.11. Kolmapäev

Jamade ärhoidmiseks lennukile minekul pakime ravimid ja hügieenitarbed pagasi hulka.
Lennukile saame takistusteta. Ikka seesama Aerofloti IL-96. Istume keskel (26 rida E ja F). Ees ootamas 6 tundi lendu. Istumisest tulitab tagumine pool juba praegu.
Enamik reisijatest on noored hindud. Lend möödub probleemideta, maandumine on sujuv ja saabumine õigeaegne. Moskvas on kell alles 09.00, temperatuur +3 kraadi, pilves, nõrk tuul.
Seljas on meil t-särk ja fliis, jalas puuvillased püksid.  
Kuigi Venemaal võib alati probleeme oodata, saame takistusteta lennukilt maha ja riiki sisse. Laseme teistel reisijatel ees minna – need tormavad eksikombel transiiditsooni. Meie saame kohe õige otsa kätte ja jõuame enne teisi passikontrolli ning oleme 5 minutiga läbi.
Pikemalt peame passima pagasit oodates. Terminalis tülitavad pealetükkivad taksojuhid (50.- USD vaksalisse ☺! Tulles võtsime takso Retšnoi vaksalist Šeremetjevo II nelja peale 400.- RUR eest). Üks käib järgi ja kaupleb. Ta ju ei tea, et me tuleme Indiast ja oleme pikalt saatmises tugevad.
Ootame ära bussi 851 mis viib meid 15.- rutsi eest metroojaamani ja sealt edasi 15.- rutsi raudteevaksalini. Kogu kulu kahe inimese peale 60.- rutsi. Leningradi vaksalis oleme 10.30. Rong Tallinnasse väljub alles 18.10. Mida päev otsa teha? Õues liikumiseks sobivaid riideid ka pole. Aja surnuks löömiseks läheme poodlema.
Aga kõigepealt sööme! Espresso (50.- RUR/25.-EEK), fetasalat (70.-RUR/35.-EEK), pelmeenid (80.- RUR/40.-EEK). Hullud hinnad! Lisaks ropendab kõrvallauas pintsaklipslane valjuhäälselt oma pool tundi järjest mobiili. Tunne on nagu tahaks ta oma telefoniga lähedasse suhtesse astuda.
Edasi siirdume poodlema. Ehkki oleme löömises väga püüdlikud, ei taha aeg kuidagi surra ja venib hirmsasti.
Lõpuks saame jaama minna. Rongi hakatakse laskma alles pool tundi enne väljumist. Kõhud on jälle tühjad. Restoranvagunis ootame oma praadi 40 minutit. Tellisime grillvorstid, saame aga sedu mis on kokku mixitud tärklisest, searasvast ja värvainetest ning maksab 80.- EEK. Lisaks tuuakse see lauda külmana. Saadan kööki tagasi. Ehh, tahan Indiasse tagasi! Seal ei peaks ülehinnatud rämpstoitu koos olematu teenindusega tarbima.
Läheme kupeesse tagasi. Teeme magamisasemed valmis. Kirjutan veel päevikut. Uni tuleb 20.30.

30.11. Neljapäev.     

Viimane päev.
04.30 – Vene piirivalve
05.30 – Eesti piirivalve
06.00 – Und ei tule. Pesen ja hakkan Rough Guide lugema. Teised kupeekaaslased veel magavad.
Algab uus elu. Olen õnnelik.