Me kokkupuude oli puudus kõigest

ja kõigist mus ükskõikselt ekslevaist

Sa olid juhusliku armastuse põige

keel seotud keelde Huulte pekslemist



Jah Nälg sai söödud Ööd ei korisenud

Ma neelasin sind Sina mind kui naist

Läks iga hetk meist mööda Ori sees mus

igatses veel paremat Kui sain



Mus pole ihu Mida sõrmitsenud

ei ole Sinu käte kahanev ükskõik

Ent kui su puudutustes sinus õrnutsesin

Seepärast Et Sa olidki mu KÕIK

********

 

Käin läbi me Nälja
Öösel ju ei näe
kuidas igal jumala tartu Seinal
on maha lastud
me käed
suud
teineteised
Nii lõpuni Meie

ja Kaubahallis kuulata
imalat
ai laav juud
Ka see on Meie

Koriseb suu
sõrmed sasivad mõtteid
iga uut
Iga õhk
iga nurk on
hingatud Meie

Tallatud aasta
läbi valesid
Lõpp tuleb uus
Nii õige
NIi alasti
Meie

Nagu möödunu
kahest punutud
suust

*******

 

Sooja käe panid õrnalt põsele
ja ütlesid Elu on ilus
Nii tühine tunduda mõnele
võib ravim Mis kurbusi silus

Ja ütlesid Elu ei kõnele
kui temale vastu ei Jaata
Kui pööradki pilgu kord mujale
siis lõpuks ikkagi vaatad

Ja näed Et polegi muresid
vaid enese Mõte laotab
väikseks või üdini suureks siis
Peaasi et teda ei kaota

*******

 

Me seisime sääl teineteise kumas
käed vastu seina mina nende vahel
Ja peegel kriimustas su selga
Mäletad
suud
... Kallistusi lähemale
sulas
ja Janusid
Mu Üks Kõikne
jumal

Läks Mööda kõik
mis ei puutund meid
inimtühjust pilke
mõttekombeid
kõlbelisi aateid
Ei ükski polnud
meie Vaateist

Lund aina sulas
inimesi
uksi sulgus
Veel ühe seina sisse
rebisime
Mälestuseks
Endast

Räbaldunud ihad

******

 

Lõikad välja lehest
ja kehast
ainsa Mehe
keda lugenud
kirjutanud
Kleebid endasse
enese maalitud
loomingu

Minujoonistatud
silmi kannab
üle pleekinud laua
Mees
joob kohvi
ja naerab kaua
Minujoonistatud
silmade seest

Küdev tuli pilgus
rahulik selge Hääl
Me kohtusime
lahku jätmata
Temast saab enam
kui
Hääl

Uksed ehmuvad lahti
riimuvad. Liiga kaua
vaatasid silmi
Nüüd enam sa minna
ei saa
Kui pilgud on pildistand
pildid

Nii õige
Nii ise
Nii mina