Iegor Reznikoff on Pariisi Ülikooli Filosoofia teaduskonna professor antiikmuusika ja varakristliku laulu alal. Ta on oma uurimistöö käigus välja töötanud oma hääleteraapia ja püha laulu meetodi, mis põhineb grupiviisilisel lihtsal viisil loomulikul laulmisel. Lauldakse puhaste helilainete tekitamiseks vokaale O, A, U ja M; ruumitaju tekitamiseks lisaks lihtsaid intervalle - kvint, kvart, kuulatakse tekkivaid ülemhelisid ja lauldakse ka varakristlikke lihtsaid ühehäälseid laule, mis kõik kokku baseerub puhtale loomulikule teraapilisele resonatsile ja ühtsusele.

Loe ka tema põnevat artiklit muusika primitiivsete elementide tähenduslikkusest:

http://www.musicandmeaning.net/issues/showArticle.php?artID=3.2

ÜLISTUS TAAS AUSSE Allpool on toodud katkeid intervjuust, mille I.Reznikoff on andnud ühele Soome ajakirjale 1994.a. Olete tuntud seoses uurimistööga, mis puudutab püha laulu. Kuidas tekkis niisugune huvi? Enne kui püha laulu teemat puudutada võin öelda, et mul on küll tõesti tugev klassikaline muusikaalane koolitus, seda mitte aga laulu alal. Minu instrument oli klaver. Olen õppinud ka teooriat, komponeerimist, mitte aga konservatooriumis või mõnes muus õppeasutuses laulmist - praegusel hetkel arvan, et õnneks pole ma seda teinud. Teisest küljest olen alati laulnud, mäletan, et tegin seda kaheaastaselt. Vaatamata sellele olen laulmisele pühendunud alles alates 1970. aastast. Mis on püha laul, mis on tegelikult püha laul? Kui püha on see, mis on nähtamatu vaimudemaailma, taevase maailmaga tõeliselt seotud, siis missugune on see laul, mis niisugusel suhtel sündida laseb? Üldjoontes on see ilmselgelt püha kunstiga seotud. Religioosne kunst on seesugune, mille teema on küll religioosne, kuid selle tehnika ning loomisviis on samasugused, kui ilmalike teoste puhul. Vaadelgem ühe näitena Tintoretto Veneetsias olevat maali "Ristilöömine". See on võrratu maal. Mida enam seda silmitseda, seda enam kisuvad teema, ülesehitus, kunstniku anne ja selle ilu kaasa tunnete ning mõtete maailma. Ikooni eesmärgiks on aga vastupidi viia vaatleja, mõtiskleja, kõigepealt iseenda, seejärel aga sisemise vaikuse sügavasse palvesse. Kas võib öelda, et ikoon saavutab oma eesmärgi, kuna selle maalinud isik on samas seisundis? Seda parem, kui ta on samas seisundis. Küsimus pole aga tegijas. Küsimus on püha kunsti traditsioonis, vaimulikus kunstis, mis ulatub antiikaega. Selle taga on kõigutamatu teadlikkus. Niisamuti, nagu on eksisteerinud kõrgema taseme vaimulik õpetus, on eksisteerinud ka püha kunsti sügav õpetus. Ja laulu teema juurde tagasi pöördudes kõlab küsimus: kuidas võib inimest, kes laulab või võtab hääle vastu, juhatada just nimelt selle hääle kaudu niisuguse sügava teadlikkuse seisundisse, kus toimib nähtamatuga seotud müsteerium? See pole üldsegi mitte iseenesest selge. Näiteks Mozarti missa on kiriku-, mitte aga püha kunst. Loomulikult muudab Mozarti andekus selle väga kauniks. Kuid tegemist pole selles mõttes püha kunstiga, et see teos ei peagi viima inimesi palvetamise seisundisse, nagu juhtub püha lauluga kitsas tähenduses. Seesama kehtib Bachi kohta. Tõsi küll, suure muusiku kunst viib aeg-ajalt palvehetkedesse. Kuid niipea, kui viola da gamba (1) mängima hakkab, alustab koor laulmist ning meie ühes sellega; muusika võtab ning viib meid oma õigusega taas tunnete, unelmate, mõtete maailma ning palve on kadunud. See pole püha laulu ülesehitus ning erinev on ka selle eesmärk -- Bachi eesmärgiks oli jõuda suure kunstiteoseni. Antiikajal mõisteti seda suurepäraselt: sellest johtub ka üldiselt võetuna antiikkunsti ilustamatus, välja arvatud ehk selle allakäiguperioodil. Kuidas leidsite selle antiikaegse püha laulu? Nii maali kui ka skulptuuri eeliseks on see, et neid saab näha. Tõsi küll, mõndagi on unustuse hõlma vajunud, nagu näiteks mõnede värvide ning pronksi saladus, lisaks sellele on palju teoseid kaduma läinud. Laulu suhtes on probleem veelgi raskem, sest antiiktraditsioonides puudusid kirjapanekud. Läänes ulatub kristliku laulu traditsioon tegelikult ennekõike IV kuni IX sajandisse, kuid see on ammu kadunud. Õnneks on alates IX sajandist säilinud käsikirju. Klassikaline lääne muusikaalane koolitus ei saa neid aga esitada oma pianistlike kogemustega (laul, ooper, lüürika), millel pole midagi ühist tuhat viissada aastat tagasi elanud gallialaste lauluga. See võrdub samaga, kui üritaksime tõlkida islami kutset palvusele või mängida hindude raagasid (2) klaveril. Siiski on sedaviisi toimitud alates XIX sajandi lõpust, nimetades seda gregooriuse lauluks. Nii sobitati XIX sajandi käsitlus ning stiil XI sajandi käsikirjadega. Kahtlemata oli tol ajal võimatu teisiti toimida. Niisiis tuleb läheneda püha laulu meenutavale traditsioonile, veel elavale suulisele traditsioonile. Missugused traditsioonid teid huvitavad? Ennekõike loomulikult Ida kristliku kiriku traditsioonid. Kreekas oli veel kolmkümmend aastat tagasi märkimisväärseid laulude oskajaid, suure laulu meistreid oli ka Türgis, Iraagis ja Süürias eksisteeris Süüria kristlaste traditsioon. Tänapäeval on tegemist raskustes heitlejatega, nii nagu seda on ka kopti kirik. Tuleb aga minna kaugemale, sest antiikne laul on modaalne. Mooduselisus on määratud psühho-füsioloogilise seisundi heliline väljendus: rõõmu, kurbuse, lootusetuse, rahu, joovastuse, vapruse. Kõike asendab loomulik heli, oma hääle kõla, mis annab modaalsusele selle helilise aluse. Selle mõistmiseks tuleb pühenduda Iraani vaimulikku või India klassikalisse muusika traditsiooni. Kuid Aafrika pügmeed ja Amazonase metsade indiaanlased võivad meid samuti palju õpetada, kuna neil on säilinud heliline suhe nähtamatu maailmaga. Tahan seda öelda, et kristlikel preestritel tasuks neilt õppida, mis on suhe nähtamatu maailmaga (ennekõike hääle abil), sest see kunst elab nendes rahvastikurühmades tugevalt edasi. Siiski ei saa me Euroopa maakohtadesse tagasi pöörduda. Prantsusmaal võis 60-70 aastat tagasi kuulda antiikse meloodiaga lauldud suurepäraseid laule. Tänapäeval on Hispaanias, Itaalias, Kreekas, vahest ehk ka kusagil Šveitsi kõrvalistes paikades või Põhja-Iirimaal -- kus kodanlik linnakultuur pole veel täielikult maakultuuri kõrvale tõrjunud -- suudetud säilitada antiiksete helide liikumist ja osatakse laulda muinasaegsete traditsioonide moel. Tegemist on siis kuulamise, võrdlemise ja mõistmiseprotsessiga -- mis toetub kõige hiljem IX, X ja XI sajandi neumadega (3) ülestähendatud käsikirjadele - ning oskusega neid uut moodi kuulata ning neile uute võimalustega läheneda. Neumad on märgid, mis väljendavad kõrgendusmärkide ning helitugevuse vaheldumisega hääle liikumist. Neid märke võib üksnes kuulates mõista. Lääne muusikaalane koolitus seda ei võimalda. Neumade häälemaailm on täiesti eriline. Selle suhe keha, kuulmise ja teadlikkusega on tunduvalt võrratum, arukam. See võib viia erinevate mooduste täpse väljendamiseni ning selle läbi tõelisemasse suhtesse nähtamatu maailmaga, meditatsiooniga. Mõistetav on ka, miks hääl selle võimaluse annab, miks on laulul kõigis traditsioonides oluline koht. Liturgia toimib maa ja taeva vahel ka ilma templita, ilma pildita, ilma valguseta, ilma viirukita -- alati peab aga olema sõna, peab olema laul. See on inimese sügav suhe loomise ning müsteeriumiga enne vaikust. Enne tõelise vaikuse saavutamist on see kõik kunst (ennekõike häälega), mis aitab sügavasse teadlikkuse seisundisse pääsemisel. See osa tööst puudutab hääle jõudu, selle füüsilisi ning psüühilisi dimensioone. Tööd tuleb siis mitmel tasandil teha. Kuidas alustasite? Tõuge selle töö alustamiseks oli tugev kogemus. 1970. aasta varasuvel olin Vézelays suure mäe jalamil paiknevas kabelis ühel esimestest prantsusekeelsetest missadest, mis seal korraldati. Selles fantastilises paigas, võib-olla et kauneimas romaani stiilis basiilikas, ühes ilusaimas olemasolevatest kirikutest, kuulsin missat, mis oli iseenesest õudne. See oli nii haletsusväärne, mittemidagiütleva laulu ning ka kõige muu poolest, et lahkusin sealt vapustatuna. Ning ütlesin iseendale: see pole võimalik, midagi tuleb ette võtta. Mul on võimatu leppida sellega, et püha kunsti lääne kristlik traditsioon - mis pole praegusel hetkel ainuke - on langenud niisugusele tühisele tasemele. Siis mõistsin, nagu olen seda varemgi meelde tuletanud, et tuleb õppida veel elusolevatest traditsioonidest. Edaspidi uurisin hääle mõju, selle jõudu, oma tähelepanekute olulisust ning hääle ja keha suhet, häält ja teadlikkust. Sajandite jooksul on meie materiaalne keha vaimust eraldatud. Pühas kunstis avaneb kogu inimene, keha ja teadlikkus, üritades tervikuna müsteeriumile avaneda. Siin on hääle ülesanne eriti tähtis. Muinasaegadel oli helide ja inimhääle tundmine praegusega võrreldes kaalukas. Ma ei kuulu nende hulka, kes ülehindavad süstemaatiliselt antiikset tarkust. On alasid, kus teame praegu võrratult rohkem, kui omal ajal. On aga ka neid alasid, kus teadlikkus on olnud meie omast suurem -- seda nimelt vaimsuse ning püha kunsti alal. Seda on näha Egiptuse kunstist, Ateena Parthenonist või muude antiiksete tsivilisatsioonide näol. Hääle suhtes oli antiikaegne teadlikkus märgatav, kindlasti meie omast parem. Sel ajal oli traditsioon suuline, kuulamine ning heli vastuvõtmine oli väga täpne. Niisiis pidin töötama väga täpse vaatlusega ning antiiklaulu uurimine viis mind hääleteraapia juurde. Olen mitmel alal töötanud, kuid mind pole ealeski kiskunud arstiteaduse või teraapia poole. Vaatamata sellele olen rühmades töötades -- olen õpetanud alates 1976. aastast - avastanud mõnikord hämmastavaid nähtusi. Mõned isikud, kes ei kuulnud, said kuuljaiks, endassesulgunud avanesid jne. Alates 1980. aastast hakkasin tegelema heliteraapiaga. Mitte muusikateraapiaga, mis on erinev ja mida psühhoanalüütikud kasutavad oma analüüsimistel. Selge on aga see, et enne muusikast kõnelemist tuleb selgeks teha, kuidas mõjub hääl kehale ja teadvusele, kuidas pikk O ja pikk vaikne A helilaine äratundmisele. Olen selle teraapiaga tugevasti seotud ning töötanud ka teiste hulgas Gardey ning Lourdes MAS Keskuses ühe märkimisväärse rühmaga (vaimsete puuetega inimestega). See on väga muljetavaldav, kui seisad 30-40 puudega inimese ees: nad ei räägi, mõned koogavad, teised on rahutud, mõned liiguvad hüpeldes, teised on ratastooli tõmbunud. Väikese rühmaga - nii põetajate kui ka õpilastega - lauldakse 5-10 minutit pikalt ja intensiivselt priime, nõnda, et keha resoneerib loomulikult ning et helilaine on homogeenne. Seejärel lauldakse mõned intervallid, vahest ehk mõne pisikese laulu antiikselt täpses vaimus. Missugused on tulemused? Kolmekümneaastane puudega inimene, kes pole iialgi rääkinud, sõnab äkki: ema. Inimesed, kes tema eest hoolitsevad, teavad, et isegi ta vanemad pole seda iialgi kuulnud. Niisugusel puhul hakkad mõtlema, et kas lausunuks ta õigel hetkel "ema", kui talle oleks hääli ning laulu pakutud siis, kui ta veel päris pisike oli? Teine näide: samas rühmas istub samal häälekoosolekul tugitoolis sügava puudega inimene, kes pole ealeski püsti tõusnud. Ühtäkki liigutab ta oma väikest sõrme - ka tema ei räägi ning ta põetajad mõistavad, et ta tahab tõusta. Teda abistatakse ning ta tõuseb ning astub isegi esimest korda oma elus mõned sammud. See näib imena, kuid kui mõista hääle mõju teadlikkusele, võib juhtunut seletada. Antiikajast pärineb teadmine: teadlikkus on heliline. Teraapiline töö on aidanud mul palju sügavamalt mõista hääle ja teadlikkuse suhet. Tunnete, siin on midagi, mis puudutab just nimelt püha kunsti. Pühas kunstis on midagi, mis puudutab teadlikkuse sügavamaid aluseid: tõuse ja kõnni! Ka teie uurimuses on olnud mõni hetk, mil olete enda arvates leidnud võtme antiikkunsti? Nagu ma ütlesin, alustasin oma tööd veel elavate traditsioonidega, kuid ma lähenesin neile oma lääneliku koolitusega. Loomulikult, sest muud mul ju pakkuda polnud. Lähenesin avatud meeltega ning õppides Iraani, Türgi või India meistritega koos, toimus see alati armastuse ning hingelise vennastumise õhkkonnas. Siiski tajusin, et minu läänelik koolitus oli takistuseks nii vaimses kui ka musikaalses mõttes. Otsustasin lõpetada klaverimängimise. Tol perioodil andsin aeg-ajalt erakontserte ning laulsin mõnikord ka kooris. Otsustasin selle kõigega lõpparve teha, nii selle, kui ka lääneliku muusika kuulamisega, kõige kuulamisega, välja arvatud ehk kellahelina, muusikariista keele resonantsiga.. Jätkasin seda üheksa kuud ning mulle näis justkui oleks side mu silme eest maha langenud. Hakkasin kuulma intervallide väikeseid peensusi, märkasin väikeseid võnkeid helistikus, imetabaseid erinevusi häälevarjundis. Sel hetkel mõistsin, mis tähendab antiikaja mõistes harmoonia ning ma suutsin mooduse mõistet seestpoolt tajuda. Niisamuti olen töötanud nimetatud muusika- ja laulutraditsioonidega tänu sisemisele kuulamisele. Väga oluline oli laulda antiiktempleis, kus kõla oli seesama, mis tuhat aastat tagasi. See helises praegusel hetkel niisamuti, nagu siis, kui kõlasid nende hääled. Antiikaegne heliredel toetub resonantsile, loomulikule harmooniale. Vaimustav on õppida laulma niisugustes ehitistes, panna need kõlama nii, nagu need omal ajal kõlasid. See ongi üks antiikkunsti võtmetest. Kui laulate resonantsis, heliseb kogu ehitis. Isegi harjumatu kõrvaga tunneb, et kõla on õige. See on aga raske, sest sinna ei minda lihtsalt niimoodi laulma, nagu mujal lauldakse. Romaani kirikud on ehitatud just heli kvaliteediga arvestades ning mõned nende hulgast - eriti Thorone Provence's - on kõlalisuse imed. Vaatamata sellele ei tea seal tegutsevad ansamblid sellest midagi. Kuna nad ei oska resonantsi ära kasutada, loodavad nad, et suur rahvahulk seda väheke summutaks. Ruumides, mis ei kõla - ma töötan muu hulgas ka Soome puukirikutes, kus resonants on võrreldes kivikirikutega tagasihoidlik - on sisemine täpsus veelgi tähtsam, sest ehitise resonants ei aita teid. Kõnnumaal on sisemine täpsus veelgi olulisem, kuna puudub igasugune muu tugi. Teie hääl näib teile alasti, mis muide ei pea aga paika. Kõnnumaal on vältimatu püsiv vaikus, mis on sügava kuulamise algus. Kindlasti õpetate palju? Õpetan Pariisi X ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus meie teemat puudutava loengu sarja nimeks on "Antiikkunsti ja -muusika vaimsus". Õpetan ka konservatooriumides -- Moskva ning sellest aastast alates ka Peterburi konservatooriumis, kus annan edasi ka vana Vene kirikulaualu antiiksel moel. Ehkki on tegemist vana traditsiooniga, on suur omaette laulmine kadunud ning koorid esinevad modernselt. Tegemist on püha laulu traditsiooni taastamisega. Prantsusmaal on mul mitmeid kursusi ning töökohti eriti Lyonis, kus juhatan regulaarselt juba kümme aastat üht kursust. Lyon oli laulu pealinn. On olemas käsikirju V sajandist, mis kõnelevad antiiksest kristlikust laulust Lyonis. Kõnelen meelsamini antiiksest kristlikust laulust, kui gregooriuse laulust, mis viib mõtted XIX sajandi lõpu kloostrisse ning valmissepitsetud kirikulaulu juurde. See laul on sündinud katoliku kiriku rooma mõjudest, kuid ei ole pärit hoopiski mitte Roomast, vaid kogu läänemaailma ristikogudusest, eriti aga Galliast. Lisaks sellele polnud tegemist üksnes kloostrilauluga, vaid vastupidi. Seda laulis kogu ristikogudus tööd tehes: naised, lapsed, mehed. Need olid sügava suulise traditsiooniga maad, kus pidevalt lauldi. Tekstide autoreid, kes räägivad pikkadest halleluujatest, on teada IV ja V sajandist. Neid lauldi viinamarjapõldudel ning saaki koristades, rannas, eriti aga Rhne rannas...laulsid pühad naised, paadis laulis püha Genevive (4). Kogu rahvas ülistas lauldes Kristust. IV, V ja VI sajandil, mil laul, liturgia ja püha kunst kujunesid, polnud palju praeguses mõistes kloostreid. Suur laul kuulus ennemini tähtsate piiskopkondade, kui kõrvaletõmbunud munkade pärusmaale. Ka koorilaul, nagu gregooriuse laulugi puhul, on niisamuti XIX sajandi väljamõeldis. Esmatähtsusega tuleb elustada soololaul, vaba inimese üksi esitatud laul maa ja taeva valitsejale. Ida ristiusus võite missal veel solisti laulmas kuulda. Antiikses repertuaaris leidsin halleluuja, mille pikkus on kümme minutit. Kui arvestada erilist katkematut helistikku, võib arvata, et seda saab esitada üksnes solist. Võite ette kujutada, missuguse liturgiaga on tegemist, missuguse usuga ühes selle halleluujaga! Lääne kristlik kunst, liturgia ja laul tekkisid peaasjalikult IV kuni VI sajandi lõpuni. Need on vaimsest seisukohast intensiivsed sajandid. Sel perioodil pääseb kirik päevavalguse kätte ning kõik hakkavad sellest osa saama. Valitseb tavatu vitaalsus. Lauldakse kõikvõimalikes olukordades: see periood on gregooriuse laulu tõeline algus. Loomulikult eksisteerisid ka meistrid ning mõnesid laule sai laulda üksnes preester või isegi ainult piiskop. Glooriat võis laulda näiteks ainult piiskop, laulu peeti sedavõrd pühaks. Kui piiskopi kohal polnud, pidi ta andma preestrile laulmiseks eriloa. Tol perioodil olid kunst ning ülistus tavatult elavad. Kuna IX sajand on meile nii tugeva jälje jätnud, peame selle mõistmiseks uurima laulu ajalugu ning sotsioloogiat. Neil aladel olengi palju tööd teinud. Kas te ei kasuta kunagi muusikainstrumente? Tavaliselt mitte. Jumalaga suheldes ei saa vahendajaid olla. Instrument võib vaevu laulu toetada, kui see just hädavajalikuks osutub. Indias toetab tambur vaid laulu. Kuid templis jumalateenistusel seda ei kasutata. Niisamuti mitte ka koraani laulus. Oreli kasutuselevõtt on antiiksest kristlusest vaadatuna puhtalt ketserlus. See on katastroof, kuna varsti ei laula enam keegi. Toetutakse üksnes orelitele. Läänes johtub laulmise vähenemine suures osas just orelite kasutuselevõtust. See kirikulaulu muusikatulv, mis on loomulikult kaunis, kisub kaasa just nimelt oma ilu ja kunstiga. Gregooriuse laul orelitega on kahtlemata XIX sajandi toodang. Seevastu on kirik, mis resoneerib inimkehaga, ülistuse instrument. Räägite sageli ülistuslaulust ... Ma rääkisin teile, kui pettunud ma 1970. aastal Vzelays liturgia koledust kuuldes olin. Siin peitubki üks kõige suurem põhjus katoliiklusest ja ristiusust üldse võõrdumiseks: liturgia inetus, mis kõnnib käsikäes kaotatud sidemega nähtamatusse maailma, kogu kunsti ning rituaalidesse. Kogu südamest tahan ülistust taas elama panna. Ma ei usu, et ülistuseta on olemas sügavat vaimsust. Ma arvan, et ülistuse elluäratamine ning missa elustamine äratavad ellu ka vaimuliku traditsiooni. 6-keeleline põlvede vahel mängitav pill, tšello eellane 13.saj.tekkinud meloodiatüüp Indias. Keskajal tarvitatud vanim graafiline noodikiri. Jenoveva, keskaegse legendi järgi Barbandi hertsogi tütar, süütu kannataja, kes abielurikkumises süüdistatuna varjas end pojaga metsas.